Nähtamatu, 2 (8)

Järgmine päev oli neljapäev. Mia ärkas üles hea pannkoogilõhna peale ja ka natuke moosi järele. Ta pesi näo puhtaks ja läks kööki. Köögis oli ema oma rohelise põllega ja küpsetas pannkooke. Laud oli kaetud - seal olid kaks suurt taldrikut, piimakann, kaks tassi, purk maasikamoosiga ja selle kõrval suur lusikas. Laual olid ka nartsissid sinises vaasis. Lisaks sellele kõigele oli ka laua keskel suur taldrik kõrge pannkoogivirnaga. Mia hakkas kohe sööma, sest kõht juba korises.
"Kus isa on?" päris Mia emalt.
"Tööl," vastas ema.
"Aga sina?" küsis Mia, võttes pannkoogi näppude vahele.
"Minul on täna vaba päev," vastas ema ja tõestis pannkoogi virna.
"Ahsoo," vastas Mia ja ütles: "ma pean praegu minema."
"Aga pannkoogid?" küsis ema ja vaatas suurt pannkoogivirna.
"Luban, olen tagasi enne, kui sa arvad," vastas Mia ja läks oma tuppa.
Ta nimelt nägi üht valgust. Mia ei teadnud, kust see valgus oli tulnud. Ta vaatas kapi otsa, akna juurde, kapi alla, riiulisse, teleka taha, aga valgust polnud näha. Siis ta aga mõtles - voodi all! Mia vaataski voodi alla ja seal kumaski üks väike valgus. Mia kergelt puudutas kuma. Kuma tegi väikese särtsu Mia näpule, nii et Mia ehmus ja tõmbas käe tagasi. Kuid siis ta tegi midagi ootamatut - ta pani oma peopesa vastu seda kuma. Ja siis hakkas kätt tagasi tõmbama, kuid see ei tulnud enam tagasi! Hoopis rohkem tiris Mia kätt kuma poole. Siis hakkas Mia käsi tõmbuma kuma sisse. Kuni tal oli ainult pea väljas, hüüdis ta emale: "Ema! Ema! Emme! Emme! Tule aita!" Ema oligi juba minemas, kuid siis Mia oli juba läinud.
"Ai!" hüüdis Mia, kukkudes tagumikuga vastu kõva asja. Kuid siis avastas ta midagi imelikku - tal olid seljas vanaaegsed pastlad, valge tavaline kleit, peas oli tal pruun pael, ja õlal oli tal õlekõrtest tehtud kott. Ta istus kivi otsas ja vaatas ümberringi. Kõikjal oli udu. Ta isegi enda käsi või jalgu ei näinud. Ta hakkas kõndima teadmata suunas. Kuid siis hakkas udu hajenema. Siis Mia kuulis kõva tatsumist. Nagu elevendid. Ta vaatas nüüd teises suunas ja nägi pikka faalanksit. Kõik marssisid ja Mia ehmus koledasti. Ta läks tagasi selle kivi juurde. Temast läksid mööda tuhanded mehed faalanksis! Selle rivi taga tatsus ka üks Mia vanune ja pikkune poiss, kes meeldis Miale esimesest silmapilgust. Poiss kirjutas nina norus midagi märkmikusse. Mia läks poisi juurde ja ütles poisile:
"Tere, mina olen Mia." Kuid poiss ei reageerinud. Ta oli samasugune, nagu enne. Mia juba karjus talle kõrva:
"Ma olen Mia!" Kuid poiss ei teinud kuulmagi.
Mh, nii ilus ja noor, kuid ei kuule midagi, mõtles Mia. Kuid sel hetkel keegi haaras tema käest kinni. Mia pööras ümber ja temast hoidis kinni üks vanem mees, kelle hall habe meenutas Mia vanaisa. Mees küsis:
"Mida sina teed siin? Kas sa ei peaks olema käsitöögrupis? Või sööginurgas? Oled sa Laura? Oota, ei...Laura on ju juba suur tüdruk...Ossa taevane arm! Sa oled ju Mia?" sosistas vana mees viimast lauset.
"Kust te teate?" küsis Mia ja mes lasi ta käe lahti.
"Vanad vaimud kutsusid su siia, et meid aidata," vastas mees. "Kas ma võin sind kellelegi tutvustada?"
"Ikka," vastas Mia ja oli ikka veel segaduses.
Mees viis Mia ühte kolmnurgalisse majakesse. Mia teadis selle nime, kuid ei tulnud meelde, sest kuidas sa saad sellist asja meenutada, kui ümberringi on nii palju põnevat? Mees viis Mia selle kujutise avast sisse ja tegi seal olevale naisele selle liigutuse, mida tehakse siis, kui kirikus öeldakse "aamen". See on see käte kokku panemine ja siis aeglaselt kummardamine, teate küll.
"Tere, Mia," ütles võõras naine Miale. "Istu," osutas ta väikesele vaibale maas. Mia istus ja küsis: "Kuidas te mu nime teate?" küsis ta.
"Olen seda alati teadnud. Ja lõpuks me soov täitus!" ütles ta ja valas Miale vett torbikusse. Mia tänas ja jõi.
"Miks ma siin olen?" küsis Mia nüüd.
"Meil on vaja tulevast troonipärijat," vastas naine ja andis Miale kätte ühe ümmarguse väikese kujundi, millel oli kujutatud haldjas.
"Vaata," alustas naine," meie praegune troonipärija abiline, see mees, keda sa nägid, tema on Maghelm, temal on vaja troonipärijat otsida. Mina ütlesin, et ma toon ta sulle varsti. Ja kui sa teaksid, kui õnnelik Maghelm tegelikult oli," ütles naine silmapilgutusega.
"Aga kuidas te mu siia saite, auväärt...isiksus?" küsis Mia.
"Saladus," vastas naine ja ukatas Miale oma käe.
"Tsilerechius," ütles ta oma nime.
"Mia," vastas Mia ja ulatas oma käe.
"Kas ma võin ühte asja küsida?" tahtis Mia veel selgusele jõuda.
"Küsi kõik, mis sul arusaamatu on," vastas naine.
"Miks just mina?" päris Mia ja silitas kaela, andes märku, et juua tahab.
Naine ulatas talle uuesti torbiku veega. "Tead, küllap siis see taevane olend arvas, et just sina."
"Ahah," vastas Mia ja jõi torbiku veest tühjaks. "Aga...kas teil on kuulmishäired?" küsis Mia otse ja punastas, et julges nii küsida.
"Ei, miks sa küsid?" päris solvununa naine.
"Sest ma püüdsin täna ühe poisiga rääkida, aga ta ei teinud kuulmagi,"vastas Mia.
"Ah, Antoni," vastas naine. "Ta on kurt. Ta on ju kaunis, eks?"
"Mhmh," vastas Mia ja kujutas poissi uuesti ette.
"Aga kahjuks ei saa te kokku," vastas naine kurvalt.
"Miks mitte?" küsis ehmunult Mia.
"Esiteks: Antoni ei näe sind, teiseks: ta ei kuule sind," vastas naine. "Antoni saab järgmisel täiskuuööl 14 ja siis ta abiellub ühe tüdrukuga."
"Nii varalt?" küsis Mia.
"Jah, see on meil selline komme," vastas naine. "Kuigi, kui ta saab 14, näeb ta sindki, sest 14 on meil maagiline arv. Aga te ei saaks kokku jääda, sest sa ei oska ju viipekeelt, eks? Sest tüdruk, kes Antoni'ga abiellub, seda oskab," ütles naine.
"Oeh, mina ei oska," vastas Mia. "Aga kas sa oled nõid?"
"Jah, olen," vastas naine aimavat, mida tüdruk tahab teha.
"Sa oskad ju loitse? Kas sa ei saaks siis Antoni'd ära nõiduda, et ta teisi kuuleks? Või kas see pole võimalik?" küsis Mia kurvalt.
"On küll, aga..." alustas naine.
"Mis "aga"?" küsis Mia.
"Asi on selles, et ma ei tohi nõiduda, ainult küla heaks ja küla tarbeks ja külale vajalikuks tarvituseks," vastas naine. "Kui ma reegleid ei täida, võidakse mind ära tappa."
"Appi! Kas teil on siis nii karmid reeglid?" küsis Mia ehmunult.
"Seadused ikka," parandas naine. "Jah, on küll."
"Aga mis mõttes Antoni ei näe mind?" küsis Mia.
"Sa oled ju nähtamatu, kallis laps," vastas naine.
"Tõesti? Aga kuidas siis see Maghelm ja teie mind näete?" küsis Mia.
"Me oleme juba 14 ammu täis," vastas naine. "Sul on aeg nüüd minna, ringidesse," ütles naine ja hakkas naist ära saatma.
"Jah, ja-jah, muidugi," vastas Mia ja tõusis püsti. Ava ees pööras naine Mia ringi, võttis talt õlgadest kinni ja lausus tõsiselt: "Mia, ma tean, et sulle väga Antoni meeldib, aga kui sa kuidagi kavatsed temaga sidet luua, pootakse sind üles," ütles naine hoiatusega. "Niiet ära palun tee midagi halba, eks? Lubad mulle?" küsis naine.
"Luban," vastas Mia. "Ega siin elamise eest ära ei tapeta?"
"Ei," vastas naine väikese naeruturtsatusega. "Mine nüüd söögiringi."
"Kas ma võin sind appi kutsuda, kui seda õigeks pean?" küsis Mia.
"Ikka, olen sinu jaoks alati olemas," vastas naine. "Head aega."
"Head aega," vastas Mia ja läks kolmnurksest asjandusest välja. Ta läks ühte õlekõrtest tehtud katusega majja ja läks sööginurka.
"Tere, olen Mia," ütles Mia seal. Kõik tüdrukud vaatasid Miat vastikul ilmel.
"Mia! Kui tore! Tüdrukud, saage tuttavaks, tänasest astub meie gruppi uus liige, Mia. Mia, me oleme sind juba päevi oodanud, sest ajast, kui troonipärijat vajati. Tule, astu meie juurde."
Mia läks ühe laua juurde ja hakkas liha lõikuma. Üks tüdruk tema kõrval vaatas teda koguaeg. Mial hakkas ebamugav.
"Mis sa vaatad niiviisi?" küsis Mia.
"Ei midagi. Tahtsin lihtsalt teada, kas tahad minu sõber olla," ütles tüdruk.
"Ikka, vastas Mia. "Olen Mia."
"Victoriane," vastas tüdruk ja surus Mial kätt.
"Kas oeme siis sõbrad?" küsis Victoriane.
"Ikka," vastas Mia ja nad hakkasid koos liha lõikuma.
"Veab sul," ütles tüdruk.
"Miks?" päris Mia üllatusega.
"Sa saad ju troonipärijaks," vastas tüdruk.
"Saan või?" küsis Mia.
"Nojah," vastas tüdruk. "Kas sulle Antoni meeldib?"
"Ikka, kas sulle ka?" küsis Mia.
"Kõigile meeldib ta, ainult et ta abiellub nüüd järgmisel täiskuuööl ühe hästi vastiku tüdrukuga," ütles tüdruk ja võttis kätte uue lihatüki.
"Kellega?"küsis Mia uudishimulikult.
"Hästi vastikuga, järgmisel täiskuuööl näed teda," vastas tüdruk.
"Tüdrukud! Tänaseks lõpetage töö ära! Minge puhkama!" hüüdis naine.
"Hurraaa!" hüüdsid tüdrukud.
"Kes siin karjub?" tuli sööginurka faalanksist pärit mees.
"Madegreit, vabandage, tüdrukud rõõmustasid veidike," ütles naine vabandusega.
"Rivvi!" hüüdis mees. Tüdrukud võtsid rivvi. Mees vaatas kõiki tüdrukuid pika pilguga. Mia juures ta peatus.
"Mia?" küsis mees. "Tere tulemast."
"Te..," alustas Mia "tere" ütlemist.
"Vaiki!" hüüdis mees. "Sina jääd täna piinamisest välja, kuna oled uus," ütles ta. "Madelein, tule kaasa!" hüüdis ta ühele tüdrukule nendest. Mees võttis tal käest kinni ja viis ära.
"Kuhu ta viiakse?" küsis Mia muretsevalt.
"Me unustasime ära, et karjuda ei tohi," ütles naine. "Muidu tuleb üks mees meie juurde ja valib, keda piitsaga õpetatakse.
"Kas teil pekstakse lapsi? Tüdrukuid?" küsis Mia kartvalt.
"Jah, poisis pootakse kohe üles, nendega nii pikalt ei mängita," vastas naine. "See tüdruk, kes piitsa ette praegu saadeti, Madelein, tema on minu tütar!" ütles naine ja hakkas nutma.
"Miks te midagi ette ei võtnud ega vabandanud?" küsis Mia.
"Meessoost isikule ei tohi vastu vaielda," vastas naine nutvalt. Ta pani korraks räti nina eest ära ja ütles: "Ma pole oma nime veel öelnud sulle, Mia. Olen Madga."
"Ahah," vastas Mia. "Sügavad kaastunded."
"Aitäh," vastas Madga ja tüdrukud kuulsid nüüd Madelein'i nuttu ja kõve piitsalöökeid. "Minge puhkama nüüd, "ütles naine.
Kõik tüdrukud läksid omapead, väljaarvatud Mia ja Victoriane, kes läksid koos Victoriane sängi juurde.
"Kas te magate õlekõrte peal?" küsis Mia.
"Jah, ainult troonipärija, Antoni ja tema pruut magavad kullast voodites ja üldse seal lossis," vastas Victoriane ja osutas peaga suure lossi poole.
"Ahah," vastas Mia. "Aga ma ei saa aru - kuidas saan troonipärija olla mina, mitte Antoni või tema pruut?"
"Troonipärija ei saa olla abielus," vastas Victoriane.
"Ma tahaks olla Antoni naine, nii väga tahaks," ütles Mia.
"Tahad olla üles pootav või?" küsis tüdruk. "Sind puuakse üles!"
"Usu mind, ma teen midagi, et Antoniga kokku saada ja temaga abielluda, usu mind," ütles Mia ja heitis õlekõrte sisse uinakut tegema.
"Head ööd," ütles ta.
"Head ööd, Mia," vastas Victoriane ja nad uinusid.