Saladus kuldpuuris - I osa (3)

See tuba oli suur ja raske nagu ikka keskaja arhitektuurile omane. Puudus igasugune kergus ja õhulisus. See tuba oli paks raskest ja sumbunud akadeemiliselt õhust. Gigantsed raamaturiiulid seinte ääres olid endale sadade aastate jooksul juured alla kasvatanud. Sellel ruumil oli oma iseloom ja omad tujud. Kogu see rõhk mis inimest alla poole surus oli lihtsasti ohjeldatav. Kõik suuruslikud võlvkaartega aknad olid pärani avatud. Tuba hingas sisse jäist kevadist õhku, mis oli niivõrd noor ja uljas et pani lühtrid tantsima ja paberid lendlema. Tema aga istus selles jäises toas nagu raidkuju. Ta sobis sinna tuppa nagu oleks ta sinna sisse ehitatud, aga ei, tema oli palju noorem kui see tuba, tal tuksuv süda ja elav keha. Must tukk ja lühike konkreetne soeng raamis ta näo karmiks ja sügavaks. Helehallid silmad jõllitasid üksisilmi ajalehe peauudist: „Juba kümnes ohver kiriku ristil.“ Enese viha kontrollides kortsutad ta kulmu ja peitis näo käte vahele. Ta ei nutnud, enam mitte. Raske uks lõi kõlama ja sisse astus vanem meesterahvas.
„Miss Raecell, teile on külaline.“
Jäik pilk lõi teenrit ja seejärel avanesid kitsad huuled et küsida sellel elukogenud häälel mis niivõrd hästi varjas seda pulbitsevat südant ja tuliseid mõtteid: „Kes ta on?“
„Ta ei öelnud,“
„Sa oleks pidanud küsima. Me pole mingisugune odav võõrastemaja kuhu võib igaüks kes tahab sisse jalutada,“ muutus naine teravakas, nii et mees muudkui ukse poole taandus.
„Ta nägi välja väga usaldusväärne härrasmees.“
„Saada ta sisse,“ ütles naine napilt ega hakanud noomima teenrit selle kergeusklikkuse ja naiivsuse suhtes.
„Miss, kas te võiksite aknad sulgeda, te elate nagu jääkambris! Külalistele ei ole see just kõige õdusam vastuvõtt.“
„Kui nad arvavad, et võivad anonüümselt minu valdustesse sisse jalutada siis ei ole nad külalised vaid sissetungijad.“
„Saagu teie tahtmine miss...“ sõnas teener ja lahkus pilk alandlikult maas.
Tema pilk vajus taas ajalehe kaanele. Vaikselt libises ta käsi koos ajalehega sahtlisse, kus olid ka kõik eelnevad kümme mõrvalugu. Kõlas uus koputus. Ta läks ukse juurde, et seda avada.
Pikas ja hämaras koridoris seisid kaks meest, mõlemad mustas ja üsna kandiliste näojoontega, ometi oli neis midagi elegantset ja väljapeetud, pea et mittemehelikku. Naine pööras selja ja läks tagasi oma kohale. Kaks külalist astus tuppa.
„Teie olete Raecell?“ küsis lühem ja natuke pehmema loomuga mees kerge üllatumusega.
„Jah,“ vastas naine just niisama jäiselt nagu oli õhk selles ruumis. Kuigi tuba oli jahe ja kaks külalist olid väliriietega, tegi neile kanana ihule nähes naist kõigest kerge musta kokteili kleidi väel.
„Me oletasime et te olete...“
„Härra Raecell?“ lõpetas ta nende eest.
„Nojah...“
Naine vaatas neid külmalt ega üritanudki sõbralikku vestlust alustada. Ta lihtsalt jõllitas seda teist, eks oli siiamaani vaikinud. See teravate joontega nägu nende mustade kiharate all oli atraktiivne, kuid ei köitnud naist piisavalt et tema tähelepanu kõrvale juhtida. Silmi naiselt võtmata esitas viimaks jäine härrasmees küsimuse: „Usun et olete teadlik viimastest mõrvadest mis Londonis on toime pandud.“
„kogu riik kisab sellest, muidugi ma olen teadlik.“
„Meil on alusta arvata et te olete nende toimepanekuga seotud.“ Oli mees otsekohene.
Naine ei vääratanud. Temas ei peegeldunud hirmuhelkigi.
„Ja millest, te seda järeldate?“
„Ütleme nii et niidiotsad viisid meid selle vana lossini.“
„Kas teate, ma ei ela siin üksi.“
„Küll aga olete te selle ehitise ja selle kooli, omanik.“
„See ei anna põhjust mind veel süüdi mõista.“
„Olete te muidu kursis nende mõrvadega, lähemalt? Olete te ajalehti lugenud?“ küsis nüüd pehmem mehike.
„Jah ning minuarust on selleks jõleduseks rohkem vaja kui ühte naisterahvast. Kui mina seda teeks ei riputaks ma laipa kirikutorni tippu risti otsa, vaid peidaksin selle, et endast jälgi mitte maha jätta.“
„Seda teeksime me kõik...“ ütles jäine mees, naist mõtlikult jälgides.
„Justnimelt. Seega miks te arvate, et selle kuriteo pani toime just inimene?“ äkki naine võpatas. Vaevumärgatavat, aga ta ehmatas ära omaenda sõnadest. Jäine märkas seda ja taandus mõtlikust olekust. See oli justkui kõik mida ta ootas, ta oli saanud oma vastuse ja oli valmis minema. Ta hakkas juba püsti tõusma kui pehmeke ta peatas.
„Mida te sellega öelda tahate?“ ei saanud pehmeke aru.
Naine ei vastanud talle, vaid jälgis meest kes lahkus: „Ma tahan teie nime!“ ütles ta peaaegu karjudes.
„John Perkoy,“ vastas mees napilt ja lahkus. Pehmeke tänas naist tema aja eest ja vudinal plagas teisele järgi.
„John! Oota!“ hüüdis väike mees pikale ja sirgele järgi.
„Me peatume siin mõni aeg. Mine küsi teenrilt kas me saaks toa ilma et Reacell teaks et me siin oleme.“
„Ega sa ometi ei arva et tema seda kõike tegi!“
„Ta ei tapnud neid, aga ta on sellega seotud. Siin lossis on rohkem peidus kui vanad võlvkaared ja veinikeldrid.“
„Mida sa sellega mõtled?“
„Ma ei tea Gilderoy... Ma olen kaotamas oma ratsionaalset mõtlemist ja hakkan uskuma uskumatut.“
„Sa tõesti arvad, et see kes nad tappis polnudki inimene? Aga mis see siis oli?“
„Lõpeta see vahutamine ja lase mul mõelda. Mine, tee midagi kasulikku.“

***

Kui uks sulgus hammustas naine valusasti huulde, et tali.tseda oma keelt. Ta oli nii kaua varjanud. Ta oli liiga kaua varjanud. Varem või hiljem muutub saladus nii suureks, et see enam ei püsi koos ja pillub end väiksematest piludest välja. Ta e tohtinud kaotada selget pead, nii siis läks ta akna juurde ja lasi jäistel õhunõeltel üle oma keha uhata. Kui ta nüüd sellele alla vannub, kaotab ta kõik.