Kolmas Maailmasõda #1 (3)

'' Ja see on tänaseks kõik,'' kõlas uudistesaate, mida ma vaatasin, viimasel sekundil. Kontrollisin, kuidas Kuukil tangi juhtimine läheb ja siis läksin oma tuppa. Igav oli. Oleks tahtnud oma basuuka välja võtta ja paartuhat vaenlast maha kõmmutada, aga päiksekreem oli otsas ja ilma selleta polnud lootustki, et siin, selle kuumaga, paar minutitki vastu pidada. Mõtlesin et kobiks pilvele ja tooks paar kasti alla, aga ma ei saa ronida. Praegu. Võibolla homme saan ma sinna üles ronida. Või ülehomme. Olen mööda köit ronimist treeningtoas proovind, aga mu käsi on alati hullult valutama hakand. Uskumatu et kuul peopessa võib nii hull asi olla et kuu aega ei saa mitte midagi teha. Eriti minusigusele poolvampiirile. Meil olid kahurikuulid ka peaaegu otsas. Ja me ei saanud kaotada, sest me olime ainsad allesjäänud kes julgesid midagi teha. Kuulujuttude järgi oli terve liivaalune allesjäänuid täis. Ja samas räägitakse, et nad oled kuidagi siit minema saanud, kuskile marsile või kuskile... Nagu aru on saada, on siin tegu sõjaga. See on sõda allesjäänute ja Outsiderite vahel. Outsiderid on kahtlased asjad või olendid. Oleneb, milise Outsideriga sa kokku juhtud. Osad neist on suured killerrobotid, teised jälle pisikesed armsad(kuid ohtlikud!!!) kombitsatega ja suure rohelise silmaga parasiidid, kes hüppavad sulle turja ja hakkavad su aju kontrollima. Kui ta enam ei taha su keha siis ta lihtsalt eemaldub sellest ning kuna ta on kõik su elumahlad välja imenud, sa lihtsalt plahvatad. Outsidereid on tegelikut 5 erinevat liiki, aga ülejäänud kolme ma pole ise kohanund ning seepärast ei oska ma neid ka kirjeldada. Me oleme kindlad et neil on mingi juht kes neid kõiki kontrollib ning oleme viimased kuus kuud seda elukat leida üritanud. Tulutult mudugi. Juht on neile kindlasti elutähtis ja hästi turvatud. Kuid ta ei tohiks meist teada, sest kõik Outsiderid kes meie teele on juhtunud, on lihtsalt maha tapetud. Üks mu lemmiktegevustest on snaiperiga parasiite jahtida. Kui kõik elumahlad tast välja saada, on üks selline elukas hea lõunasöök. Õnneks on siin Microsofti(nimi on selle kõrbe pehme liiva järgi pandud) kõrbes ka pisikesi palmimetsi, kus on palju kõrbetigusid ja krokodille. Krokodillid on eriti head asjad, sest nendest saab söönuks ja samuti ka uued saapad, kindad, jakid, kotid midaiganes vajaminevat. Me elame hiigelsuures tangis kus on 6 magamistuba, loomade tuba, elutuba, köök, juhtimisruum, treeningsaal, varustusruum(ladu) ja pisike esik. See tank on mitmekordne ja väga väga väga suur. Tangil on aknad ka. Mürsukindlad muidugi. Kunagi ei tea millal mõni killerroboti surmakiir või parasiit meid tabab. Minul on hästi armas tuba. Mul on terve üks toa sein aken, laes on võrkkiik kus ma magan, põrandal on suur roheline vaip, mis on väga pehme, teises seinas on hiigelsuur riidekapp ja see on otsast otsani megastiilseid emoriideid täis. Mul on igaksjuhuks Milky ja Kutsa pesad ka toas. Mine tea kui mõnikord minu juurde magama tahavad tulla. Milky on minu väike armas sõjakoer, kes oskab rääkida, püsti seista, videokaamerat kasutada ja püssi kasutada. Kutsa on minu armas draakonibeebi, kes oskab tuld röhitseda ja oma ühe hambaga naeratada. Ja ta oskab jube nunnu olla. Kõht läheb tühjaks... Peaksin vist kööki minema ja paar jäätist tooma. Ja starterit ka.
AAAHHHHH!!!
'' Kuradi #!?!# no! Mida sa vehid siin oma kaameraga!?!?!?''
''Oops! Sorry no mai teadnud, et sa siin oled...''
''Fain Milky! Suutsid mu tuju ära rikkuda. Nüüd ütle kus jää on...?''
''Külmikus ofc.''
Läksin siis jäätise asemel jää järgi. Milky hakkas jälle rääkima.
Milky: ''A kuule tead miks mul see kaamera on üldsevä?''
Mina: ''Ei taha teada.''
Milky: ''Ma teen teleserjaali. Filmin kõike mis toimub ja siis saadan selle mis ma sain kõik Marsile, inimeste juurde.''
Mina: ''Cmmon neid ei pruugi Marsil üldse olla ju...''
Milky: ''Aga meie uudistes öeldakse alati tervitusi Marsilt jne...''
Mina: ''Ahsuva mul.''
Lõbus. Milky raiskab meie CD-sid ja saadab need Marsile. Igastahes nüüd tahan ma jäätise asemel makarone. Kiirustasin kööki jää järgi, et mu silm veel valusmaks ei läheks. Kööki jõudes virutasin külmiku ukse hooga lahti ja hakkasin seal sorima. Samal ajal ütles Ewwu: ''Misasja sa otsid sealt?''
Mina: ''Jääd ofc.''
Ewwu: ''Misjuhtus siis?''
Mina: ''Milky virutas mulle oma kaameraga vastu nägu''
Ewwu: ''Aa...Jää on muide kolmandas sahtlis. Ja sa süüa ka tahad või?''
Mina: '' Ja. 'Tee mulle metsik kogus makarone. Kõht on hullult tühi nagu.'' Kohe kui jääd sain läks tuju paremaks. Ehk annan Milkyle andeks selle kaameravärgi pärast. Aga nojah... PEale sööki läksin jälle trenni tegema. Käsi on ikka hullult valus. Aga lõuatõsteid ja kätekõverdusi annab ühe käega ka teha. Koieronimisega on juba raskem ning poksikotti on ka mugavam kahe käega peksta. Aga ma harjutan praegu ühe käega köieronimist, sest kui mu käsi järgmiseks nädalaks korda ei saa siis me lihtsalt sureme maha. Varud on nagu totaalselt otsas juba praegu. Aha tore! Ewwu sai just mu makaronidega valmis. Lähen siis ruttu sööma.

Tasuks jätkata???

KOMMENTAARE!!! MUIDU EI JÄTKA!!!