Pubeka Päevikud 10.peatükk (32)

Tõstsin pea ja vaatasin Markuse poole - pilgus hirm ja segadus - nägin tema silmis põlevat viha ja jõudu, kui ta rahulikult minu poole suundus. Ta tõstis mu üles, nagu ma oleksin papist, kuid seejärel vaatas ta mulle silma, ning ta pilk leebus, selles oli hirm ja ehmatus. Ta lasi mind lahti ja võttis kahe käega peast kinni ning hakkas midagi sonides taganema.Markus tõstis pea, vaatas mulle silma, silmis kahetsust täis pilk ning jooksis minema. Hüüdsin veel oota, kuid hääl jäi minusse kinni ja kadunud ta oligi, saal oli tühi ja hiir vaikne...


10. osa „Luupainaja“

Vajusin aeglaselt istuli, tundsin ennast väga uimasena. Järgmisel hetkel ma vist minestasin, sest leidsin ennast kodust voodist. Ma ei mäletanud, kuidas sinna sain ja see polnud hetkel ka kõige tähtsam. Ajasin enda raske ja uimase keha voodilt püsti. Teadsin, et näen arvatavasti välja nagu zombi, kuid see ei huvitanud mind, ma pidin kohe saama Markusega silmast silma rääkida. Vajutasin ukselingi – mis tundus raske kui raudkang - lõpuks alla ja väljusin toast, koperdasin trepi poole. Tundsin uimasust, kuid arvasin, et see on tingitud sellest, et ma just ärakasin. Trepini jõudes, aga oli tunne, et mu keha kaalub tonne ning mu silme eest läks mustaks - ma komistasin ja veeresin trepist alla, tehes piisavalt valju kära, et kõik naabruskonnas üles ärkaksid – nii mulle tundus vähemalt. Ma teadsin, et mul on valus, kuid ma ei tundnud seda, ma lihtsalt ei suutnud seda tunda. Nägin, kuidas täpid minu silme ees ühenesid ja muutusid suureks mustaks auguks, kuulsin veel ema kiireid samme minu poole tulemassilmi ning siis saabus vaikus - ma kaotasin teadvuse.
Järgmisel hetkel olin autos, mis kihutas tohutul kiirusel mõõda maanteed. Puud mõõdusid autost seletamatul kiirusel. Vaatasin oma kõrvale, minu üllatus oli suur, sest seal oli Markus pilk vihane ja teele keskendunud. Karjusin „Võta hoogu maha ! Võta hoogu maha, sul pole ju lubegi!“, kuid minu hääl ei jõudnud temani. Ta istus ikka edasi, jalg gaasipedaalil ja pilk kivistunud ning põlglik.
Keerasin pilgu teele, eest paistis midagi, mis tekitas minus veel suuremat hüsteeriat, midagi mille äärele ma olen eluaeg kartnud liiga lähedale astuda - kõrge kaljuserv, mille tagant paistis mässavat merd, selle kalju poole ta nüüd suunduski. Hakkasin karjuma ja teda lööma, kuid ta nagu poleks neid lööke nagu tundnudki ja ka karjumisest ta välja ei teinud. Tema silmis oli sama pilk, ainult, et nüüd põles see veel hullemini – see oli veel vihasem.
Hakkasin hirmust värisema, kõigest mõni meeter veel ja me oleme pannkoogid mõtlesin endamisi. Üritasin ta käsi roolilt vabastada, kuid haare oli kindel ja tugev. Pigistasin silmad tugevasti kinni ja siis see juhtuski, kõik käis ime kiiresti, tundsin, et lendan justkui õhus, kuid sel hetkel, mil auto pidi ninaga maad puudutama ja mõlkis vanarauaks muutuma, mind ja teda siit maailmast igaveseks ära pühkima, avasin silmad ja hakkasin hüsteeriliselt karjuma.
Leidsin end haigla voodis - järeldasin seda valgetest linadest ja kaadervärgist minu ümber – minu pilk liikus ruumis kiirelt ja närviliselt ringi, ma otsisin midagi, kuid polnud kindel mida ja seal see oligi, see mida olin otsinud – tema, Markus oli seal, minu kõrval. Ma olin ehmunud ja üllatunud, mida tema siin tegi? Kas me oleme surnud ja taevas? Kas selline ongi paradiis? Kui jah, lootsin midagi enamat, siis märkasin, et hingeldasin tugevalt ning mu südame lõõgid olid mitme kordselt tugevnenud. Läks veel mõni minut, enne kui mu pulss taas normaalseks muutus ja ma mõistsin, et see oli kõigest unenägu – väga reaalne ja hirmus unenägu.
Ehmatasin, kui Markus järsku minu kõrval oli ning oma käega õrnalt mu põske puutus, ta ei öelnud sõnagi, lihtsalt paitas õrnalt minu põske ja ma rahunesin. Ta käsi oli kindel ja pehme. Otsustasin, et ei riku seda hetke mõne mõtetu sõnaga, kuid keegi koputas palati uksele ning Markus tõmbus must eemale ning muutus ärevaks. Palati uks avanes...

Autori kommentaar »