Elu unistus 1.osa (2)

Lugu räägib tüdrukust kelle nimi oli Nikki. Tema unistus oli minna Suurbritanniasse, One Directioni kontserdile, kuna oli selle postebändi suur fänn. Loos aga juhtuvad temaga palju imelisi asju, millest ta isegi mõelda ei osanud. Jutt on mina vormis.


Ühel kooli hommikul, kui ma üles ärkasin ei saanud ma aru sellest miks mulle sünnipäeva puhul õnne ei soovita ja ka kuskil kinke ei ole.
Ma läksin uniste silmadega trepist alla kööki, kus oli minu pere.
Ema: "Tere hommikust unekott! Tule nüüd sööma, muidu jääd veel kooli hiljaks."
Mina: "Tere hommikust....."
Asi tundus mulle kahtlane. Kas tõesti terve pere on minu sünnipäeva ära unustanud!? Või on nad kingi ostmata unustanud? Ma ei tea...
Istusin siis lauda ja hakkasin sööma, aga ega eriti see toit mulle ei maitsenud. See oli riis, mida ma vihkan. Aga kuna meie perel on reegel, et enne söögilauast ei tohi püsti tõusta, kui söödus, siis eks ma vaevaliselt sõin selle ära.
Kooli jõudsin ma väga hilja, peaaegu oleks isegi tundi hiljaks jäänud. Esimene tund oli kunst, mis oli ka minu lemmik tund, kuna olen joonistamises hea ja mul on seal kõik, kas 5 või 5+. Pärast kunsti tundi läksin oma kahe parima sõbraga Chloe ja Zoey'ga vetsu (see oli koht, kus tavaliselt olime XD).
Chloe ja Zoey kohe aga kooris ütlesid: "Palju õnne sulle kallis Nikki!"
Ja ulatasid mingi väikse asja, mis oli pakendatud. Tegin selle lahti ja seal oli pildiraam, mille sees oli pilt, kus olime kolmekesi koos.
Mina: "See on maailma parim kink Chloe ja Zoey, tänan teid!"
Ma siis naeratasin, kuid see naeratus kohe kadus ja suu nurgad läksid hoopiski rohkem alla poole.
Chloe: "Mis sul on Nikki? Mis juhtus?"
Mina: "Ma ei tea, kas mu perekond on minu sünnipäeva ära unustanud või midagi muud, aga nad pole täna mind õnnitlenud..."
Zoey: "Ei ma ei usu et nad on sinu sünnpäeva unustanud, ma arvan, et nad õnnitlevad sind õhtul! Aga ära nüüd kurvasta!"
Zoey ja Chloe tegid palju nalja, et mu tuju tõsta ja ega ma ei suutnud vastu panna ja hakkasin naerma. Oh, nad on ikka maailma parimad sõbrad! ;)
Pärast kooli läksin ise koju. Koju jõudes viisin koti oma tuppa, aga tuppa minnes nägin oma kirjutuslaual üht ümbrikku. Tegin ümbriku lahti ja seal oli....

JÄTKUB

Autori kommentaar »