Never let me go #3 (4)

Hommikul ärkasime kolmekesi diivani peal. Tädi tegi meile natuke süüa ja siis hakkasime šoppamispäevaks valmistuma ..

Trepist raskustega ( paari komistuse ja sinikaga ) ülesse saades avasin oma toa ukse ja hüppasin voodi peale. Mu pepu alla jäi mingi paberilipakas. Hakkasin lugema seda.

"Lugupeetud Isabella Quimby ja Jasmine Thorne. Olete oodatud meie stuudiosse oma esimest tööülesannet täitma."

Me mõlemad armastame fotograafiat, sellepärast otsustasime seda ka rohkem õppima hakata. Meie õnneks, valiti meid kõigist teistest välja ja saame rohkem tegelema hakata sellega.

Rääkisin seda ka Jassule. Tema esimene reaktsioon oli umbes nagu väikse tüdruku kiljumine kui Justin Bieber teda katsuks. Ega ma ise parem polnud. Lugesin edasi ..

"Olete oodatud meie juurde täna kell 12.15. Esimeseks ülesandeks on lihtsalt photoshoot'ide pildistamine.

*veeeel kiljumist*

Jassu: "Aga mis meie tänastest plaanidest siis saab?" Mina: "Mis vahet selle veel, cmon see on palju tähtsam ju" Jassu: " Nujamh, aga hakkame sättima siis, kell saab kohe pool kaksteist."


Panime oma riided selga ja kontsad jalga, tegime meigi ja asusimegi teele. Enne vaatasime bussiaega ka muidugi. Me laisad inimesed siiski, London nii suur ju.
Liikusime bussipeatusesse. Buss tuli umbes viis minutit hiljem.
Kohale jõudes, läksime suurest uksest sisse ja kõndisime infolauani. Küsisime sealt kuhu me minema peame ja teada saades hakkasime liikuma. Sõitsime liftiga neljandale korrusele. Kui uksed avanesid, siis meile avanes vaatepilt, kus olid karjuvad tüdrukud ja nutvad tüdrukud, kõik olid millegipärast nii pöördes. Ei avaldanud rohkem sellele tähelepanu ja liikusime paksu rahvakihi vahelt ukse ette, avasime ukse võtmega, mis anti meile infolauast. Ees oli suur tuba, kus oli 2 suurt diivanit, mille peal istus üks naine. Ta tuli meie juurde ja küsis meie nimesid. Ta ütles meile, et peame minema järgmisesse ruumi, siis ta seletas veel keda me pildistama peame. Alguses perekondi ja sünnipäevalisi. Hiljem pidi tulema veel keegi, aga ta ei ütelnud meile, kes. Läksime siis sinna ruumi. Leidsime sealt ühe armsa perekonna ja hakkasime neid pildistama. Alguses tegin seda mina, siis Jassu, niimoodi kordamööda.


3 tundi hiljem.


Siiamaani on kõik läinud super hästi. Kõik kiidavad meid ja ütlevad, et me väga tublid jnejne..

Istusime koos oma diivani peal ja ootasime kuni see viimane seltskond suvatseb kohale tulla. Ootasime ja ootasime kuni nad kohale jõudsid, vähemalt ma kuulsin kedagi rääkimas kõrvalruumis.
Uks avanes ja sisse astusid mingid poisid. Võtsin kätte oma kaamera, Jassu tuli minu kõrvale. Hakkasin pildistama. Ühel hetkel tulin ma oma mingist imemaailmast lõpuks välja ja mõistsin, et minu ees seisavad..

Autori kommentaar »