ˇKool või asi (8 osa) (6)

jälle kodupoole,aga,ma ei saand ju koju minna.ma lihtsalt ei viitsinud jälle hakata vanematega vaidlema ja ah, miks mul seda vaja on? niigi koolis ju sada jama,ja nüüd veel see tobe vanemate asi.Siis otsustasingi minna Mari juurde. ta maja on ju peaaegu siin samas. ja esiteks pole ma saanud viimasel ajal ültse oma sõpradega rääkida kuigi ma neid vajan,aga ma ei oska seda lihtsalt välja näidata. ületasin ristmiku,imelik on autoakendest sisse vaadata,mõni suitsetab endal pisar silmas. mõni aga rääib telefoniga ja mõni lihtsalt vaatab tuima näoga teed nagu mina. olingi jõudnud mari ukse taha,aga oota,mis ta uksekella number nüüd oligi. oli see 34 või 37,pole siin ju niiammu käinud , see maja oli päris hirmutav. see oli selline vana veneaegne kõrghoone kus värv koorus ja enamasti elasid seal vanad inimesed. proovisin siis kõigepealt numbrit 37. kutsus ja varsti kõlas ka vastus : ,, da,hallo,hallo?!'' kuulda oli mingi vana vene mehe häält. tardusin korraks ,sest ei teadnud mida öelda. katkestasin kõne ja proovisin siis 34 numbrit. nüüd ei kutsunud enam väga pikalt ja minu õnneks oli kuulda mari häält. ,,ja,kes on?'' küsis ta . ,, see olen mina,Kerli'' ,,sina,(paus)ämm,tule sisse '' vastas ta ja lasi mind üksest sisse. kõndisin siis 8 korrusele,see oli ausalt väsitav , lifti siin muidugi ei olnud. jõutsin 34 ukse taha mis ei olnud just parem kui kõik maha jubedad uksed ja esikud.uks avanes. ,,tsau,mis sind siia toob?'' küsis mari uksepeal. ,,heh,ei midagi erilist,tahtsin sind lihtsalt näha!'' vastasin nukralt. ,,tule edasi!'' kutsus ta. istusime siis tema voodi peale. ,,kuidas sul läheb?'' küsisin. ,,noh,kuidagi peab ju ilma sinuta koolis minema.berit on täielikus masenduses et sind enam ei ole!'' rääkis ta. ,,berit?! me ei saanud temaga ju kunagi hästi läbi!''
Mari: ma tean ,aga kes tema tujusid teab.
Kerli: aga muidu mis sa siis vahepeal teinud oled?
Mari: ei midagi,ikka pidudel,pidudel ja pidudel. otsin siin vahepeal ühikaid kuhu elama asuda.
Kerli: MIDA? sa tahad kodust välja kolida?!(üllatunult)
Mari: jahm,istun siin koguaeg üksinda ja see teeb ainult haiget kui head.
Kerli (mõtleb endamisi) see ajab marru,mina koguaeg küsin ja küsin et kuidas tal läheb ja mida ta teinud on ja tema ei küsi isegi kuidas mul uues koolis on!!!
Kerli : olgu siis,aga tead ma tulin siia sest ma igatsen sind. ma tahaks et me jälle koos oleksime . läheks näiteks villu ja oskari ja nende teiste peole kus sa käid?
Mari: sina tahad sinna minna?!
Kerli: jah.tõsiselt tahan.kui kaua ma istun nagu memmekas kodus.käib see juba nii aiudele.
Mari: kuule kahju aga ma ma ei saa ,ma lähen Beriti juurde maale, ja siis vanematega Austraaliasse.
Kerli: (natuke vihaselt)oota,sul pole isegi 1 õhtut minuga koos olla?ise sa ju koguaeg kutsusid et lähme koos peole.
Mari: ja aga mul ei ole aega saad aru?
Kerli:(tõusis püsti): okei,ma siis lähen ja sa võid PIIP minna! kui sul pole isegi oma parima sõbra jaoks aega. äkki mul on sind vaja ? äkki ma tahan sinuga rääkida? äkki ma vajan SÕPRA? kas sa selle peale ei tule? ja sul ei ole siis minu jaoks ühte õhtut!
Mari : oota...m
Kerli: tead ei oota, sa isegi ei tundnud huvi kuidas mul uues koolis läheb ja kas mul on kõik hästi. tead et ma vajan sind praegu?
karjusin ma talle otse näkku ja läksin sealt korterist jooksuga välja,kuid ukse peal veel ütlesin ,, muide ,ma võin üksi ka sinna peole minna. mul pole selleks sind vaja. ja läksin välja.
Mari: Kerli,palun oota.
kuid ma ei oodanud. mul oli tast kõrini. kuidas ma võisin ültse ta sõber olla. sõpradel on üksteise jaoks aega.

jätkub teie soovil