Vangla #8 (4)

Eelmises osas:

Doktor tuli: "Nii, nüüd on lood sellised, et peame sind viima eluohtlikule operatsioonile, mille käigus me eemaldame sinult sinu..."


''...veerand ajust... Pole kindel kas sa jääd ellu või sured. See tuleb ära teha, muidu sa jäädki eluks ajaks libahundiks...''

Mina: ''Hahahaha! Ja siis nagu minult ei küsitagi üldse, et kas ma tahan seda veerandikku ajust loovutada? Ja pealekauba: äkki ma TAHANGI olla libahunt!''

Doktor: ''Kell 15:35 hakkab operatsioon.''


Ma mõtlesin, et no nii tau.n doktor ikka olla ei saa ning vaatasin kella, kell oli 12:35, täpselt kolme tunni pärast hakkab operatsioon. Selle aja vahemikus mul on aega tegutseda nii, nagu ma veel libahundina olla tahan.


Sergo passis lihtsalt seal kõrval ja silmitses mind nagu mingisugune tont.

''Mis on?'' ''HALLOO?''

''Aa, jamh..'' Ärkas Sergo mingisugusest unest. ''Ei midagi ei ole... Õnn kaasa siis operatsioonil, Treivan.'' Ja kõndis tuimalt minema.


''Oota! Sergo!''

Ta seisatas. Ma ütlesin: ''Kuula Doktor ära, ta tuleb!'' ''Palun sind!''

''Hea küll.''


Tuli Doktor. ''Nii, seda operatsiooni saab läbi viia ainult sellisel juhul, kui oleme veendunud, et sa rase ei ole.'' ning ta ulatas mulle rasedustesti.


Ma võtsin selle vastu ja ütlesin ''Teate, te võite põrgusse ka kerida. See on minu elu ja teie ei pea teadma kas ma olen lapseootel või ei!''


Ma mõtlesin, et nagu hallooo, ma ei saa olla ka ju!

Kuid... Siiski.. Läksin vetsu.

Paarkümmend sekundit läks mööda ja ma vaatasin selle peale. Ja seal oli 2 pulka. Ehk.. Ma olen rase. JESS MA OLEN RASE! Mulle ei tehta operatsiooni! Oota.. Ma.. Ma.. APPI!
Ma jooksin uksest välja ning doktor ja Sergo vahtisid mind. Ma viskasin testi uksest välja koridori, käis raks ja see oli katki.
Me asusime 2 korrusel. Seal oli aken, ma jooksin ja hüppasin aknast välja.

Kas teate et libahundid maanduvad alati käppadele?

Ma muutusin libahundiks, ma maandusin käppadele. Ma kiirendasin jooksu. Ma olin peagi metsas.

Ma ei vaadanudki...tagasi...

Autori kommentaar »