Vangla #5 (5)

Eelmises osas: Mulle tuli meelde kivistunud käsi...
****
Kuid ei rääkinud sellest vangivalvurile. Minu sees keerles midagi. Midagi, mida ma pole kunagi tundnud.. Midagi lahedat.. Midagi head.. Midagi super-megahüper toredat.. Vangivalvur oli vahepeal Sergole kallale läinud ja mölisenud ning ma polnud seda lihtsalt tähelepannud.
Vangivalvur: "Jätan teid nüüd kahekesi. Tehke laps ja nus.sige ennast edasi, kur.adi tuhkrud!!"
Sergo tuli mu juurde ja küsis: "Kuhu me jäime?"
M: "Kuskile sinna." ja näitasin näpuga tema voodi suunas.
Läksime sinna ja jäime koos magama.
Öö oli pime.. Keegi koputas mu õlale.. Pöörasin ümber ja see oli KIVISTUNUD KÄSI!!***
"Huhh, huhh.. Appi.. See oli ainult unenägu.. Õnneks.." sosistasin ma ja heitsin Sergo kõrvale uuest pikali. Sasisin ta juukseid ja mõtlesin, mis asi see on? Mis? Mis? Mis?
*DING-DONG* koitis mu peas.. See oli armastus..
Sellise tundega jäin uuesti magama. Kui hommikul üles tõusin, lamas Sergo mu kõrval ja vahtis minuga tõtt. Naeratasin talle.
Keegi koputas uksele:"Heihopp! Kõik see mees püsti!"
M: "Ku.radi värd.jad!! MA OLEN NAINE!!" ning hüppasin ühe hüppega oma voodisse tagasi.
Vangivalvur avas ukse ja tõi meile hommikusöögi: Mannapuder vaarikamoosiga. RÕVE!!
M: "Kas sulle maitseb Sergo??"
S: *"Hh, haähpüoh, hkkhkk"*
M: "Sergo?!? Sergo?!? SERGO!!"
Sergo pööras ennast ümber ja tal polnud enam suud, silmi ega ka nina....
****
Kui ma lõpetan oma järeka, siis annan pildid, milline oli Treivan ja milline oli Sergo. ;)

Autori kommentaar »