Mina ja Jennifer, #2 (2)

Mattias: Mulle tegelikult ei pakkunud üldse see huvi!
Mina: Ojaa, kindlasti. Miks sa siis minule pühendatud kirja lahti tegid?
Mattias: No, vabadust siis...
Mina: Ah, sa oled nagunii lo.ll ja rumal ja sa ei oska lugeda ka ju...
Mattias: Oskan küll. Ka-lli-le, kallile, Ve-lii-ciale, Veliiciale... Ro-bi... Heii, anna tagasi!
Mina: Ei anna. See on minu kiri. Ja üldse, minu nimi käib ainult ühe i-ga. Ja teiste kirju pole viisakas üldse lugeda.
Ema: No mis te jälle tü#!?!#ete? Ei saa kohe ilma selleta, jah? On vaja erikooli sulle, Velicia? On vaja sulle erilasteaeda, Mattias?
Mina: No, minul on kõik korras, aga sellele Mattiasele on vaja küll eri-eri-ei puuetega lasteaeda, sest ta on juba viiene, aga ikka veerib lugema. Täitsa nap.akas inimene...
Ema: Ei, ma arvan, et Mattiasest tuleb ühel päeval tubli ja tore, abivalmis poiss, ja sina, Velicia, alustasid lugemist alles 7-selt, niiet ära kaaguta siin midagi. Mattias võib kirju lugeda küll, sinu kirjad pole tähtsad ju, sulle keegi ei kirjuta ju kirju... Robinilt? Temaga sa küll nüüd suhted lõpetad, mäöetad, ta jättis sind üksi parki?
Mina: Tead, ema, see pole sinu asi, kellega ma käin, mis kell ma väljas olen, sest nüüd olen ma juba suur ja sina min ei käsuta!
Ema: Vot, kus tuli uhke välja!
Mina: Nä-nä-nääää!

Ahh, ma vihakn seda väikest pärdikut... Kui 18 täis saan, siis teen kohe minekut! Mina ei jaksa enam seda välja kannatada! Alati, kõik on Mattiase poolt, aga minu poolt? Mind ei kaitse keegi, mitte keegi... Isa ka pole... Oih, vabandust... Kas ma unustasin öelda, kes on Robin? Vabandust... Ma ütlen kõigepealt, kes ta EI OLE:
* Ta ei ole lo.ll
* Ta ei ole kole
* Ta ei ole musterõpilane
* Ta ei ole pahasti lõhnav
* Ta ei ole matemaatik
* Ta ei armasta jalgpalli
* Ta ei ole suur kooliarmastaja
Kes TA ON:
* Ta on surfimeeskonnas
* Ta FÄNNAB šokolaadi
* Ta armastab kunsti
* Ta kuulab head muusikat
* Ta on imekena
* Tal on pruunid juuksed
* Kannab kitsaid teksaseid
* Tal on rohelised silmad
* Ta on ülekooli üks popimaid ja ilusamaid poisse...
Ja nüüd KÕIGE PAREM ASI...
*** Ta käib MINUGA! ***
Ta on nii nunnu liccalt, ta on nii armas, ta teab palju asju, ta armastab keemiat ja geograafiat ja ta käib minugaaa! Ojee! See on nii hea asi! Tahad, ma ütlen sulle, kuidas meist paar sai?

Kõik sai alguse koolisõõklast. Mina olin toiduleti juures, võtsin valge taldriku toiduga ja pöörasin ümber ja... KLIRRADI! KLÄRRADI! Taldrik oli sajaks killuks põrandale kukkunud ja toit ühe portsuga maas, kildude sees. Siis ma vaatasin endast natuke kõrgemale ja seal vaatas mulle otsa üks kõige nunnumaid ja ilusamaid poisse... Pruunid juuksed, nunnu pruun tukk ja... oo, ma fännan neid! Tema smaragdrohelised silmad! Oo, kui ilusaaaad! Ja siis sellel päeval olin ma raamatukogus ja unistasin sellest poisist. Siis keegi järsku hakkas minuga rääkima.

Poiss: Tere.
Mina: (Vaikus)
Poiss: Sa olid täna sööklas, see, kes taldriku maha virutas, on nii?
Mina: Mhmh.
Poiss: Vabandust. Sinu pärast jäi sul kõht tühjaks... Niiet... Ma ostsin sulle võileiva. Võta.
Mina: Aitäh, aga...
Poiss: Ei, pole vaja tänada.
Ta pani selle võileiva mulle käele ja ta istus minu kõrvale. Ta vaatas mulle otsa ja me läksime üksteisele aina lähemale, kuni huuled puudutavad huuli, ja... me suudlesime... Kui romantiline see oli! Sõbrannadega pärast rääkisime ja nad ei uskunud mind! Ohh, see oi mu lemmik päev. Aga sellest pargijutust ma räägin hiljem, eks?


Järgneb...