Haavatud hing (8)

See ei saanud olla tõsi. Eile kui me koos aega veetsime oli meil väga lõbus ning kui ema tal koju minna käskis lahkus ta rõõmsalt ja ütles, et helistab mulle. Aga kui ta mulle täna helistas oli ta hoopis teist sugune ta hääl polnud lõbus nagu tavaliselt ja sellest kostus külmust.Kui ta mul endaga pargis kokku saada nii ruttu kui võimalik.
Kui me kokku saime nägin, et ta hääl ei olnud ainus asi ms muutunud oli. Ta oli kui ümber vahetatud ja ta näos ei olnud jälgegi lõbususest.Ning siis lihtsalt ilma ühegi tervituse või seletusega ütles ta
"Kõik on läbi. Hüvasti!"
Ja ta läks ilma midagi lisamata minema. Ma seisin seal vähemalt viis minutit ennne kui mulle kohale jõudis mida ta ütles või täpsmini, mida ta öelduga mõtles. Ma tundsin kuidas mul pisarad voolama hakkasid ja siis keerasin ma ingi ja hakkasin jooksma.
Ma jooksin ja jooksin kuigi ma isegi ei teadnud kuhu ma lähen. Mu peas keerles vaid üks sõna-hüvasti. Kõik mis just juhtunud oli pidi olema lihtsalt õudusunenägu. see lihtsalt ei saanud tõsi olla. Ma ei märganud millal, aga ma olin jõudnud mere äärde ja seisin nüüd jalgupidi vees. Mu jalad olid läbi ligunenud ja mu ümber puhus jäine tuul, aga mina eisin ja vahtisin tähti täis taevast oma kohal. Ma ei tundund külma ega märga ainuke asi mida ma tundsin oli valu. Sel hetkel rebiti mu hing kaheks. Ma olin midagi vähemat kui vari või vaim, aga siiski olin ma elus

Autori kommentaar »