Kokkuleppeline abielu #1 (18)

Minu nimi on Sophie Dewt. Ma olen täiesti tavaline 23. aastane, kontoris töötav naine. Ma olen täiesti tavaline inimene, kuid millegi pärast otsustas saatus justnimelt mulle kingituse teha...

Tavaline talvine kolmapäeva hilis-õhtu. Enne koju minekut olin otsustanud kondiitrist läbi hüpata. Värskelt küpsetatud kreemikorvikeste lõhn pani mu suu vett jooksma ja lisas mu jalgadele hoogu, et ma kiiremini koju jõuaks. Kõndisin soe paberkott süles mööda kuu poolt valgustatud kõrvaltänavat kuni lõpuks paistsidki mu kortermaja akendest hõõguvad tulukesed ja selle ette sinka-vonka pargitud autod.
Otsisin kiiruga teksaste tagataskust välja võtmed ja mõned minutid hiljem olin juba jõudnud trepist üles teisele korrusele, oma korterisse. Riidest lahti võtnud ja võtmed lauale jätnud, olin lõpuks ometi jõudnud istuda ja paberkoti lahti pusida, kui mu kõrvalt laua pealt kostis lauatelefoni vali meloodia. Kes võis olla küll see geenius, kellel tuli pähe mulle nii hilja helistada? Üllatunult tõstsin toru kõrva juurde ja otsekohe kuuldes mu ema poolpaanikas häält olin sunnitud kulme kortsutama.
,,Ema palun rahune ja räägi aeglaselt kõik uuesti üle.''
Mu ema hingas aeglaselt sisse ja välja ning hakkas uuesti rääkima. Poole jutu peal vajus mul juba suu lahti. 500 000 dollarit!?
Nimelt on mu vanematel oma paberivabrik, kuid hiljuti hakkasid neil kerkima raha probleemid. Ma teadsin jah, et algasid kehvad ajad, kuid et asi oleks nii hull...?
Ema hoidis vaevu nuttu tagasi, sest kui nad ei suuda tähtajaks võlg tagasi maksta ähvardatakse neilt vabrik ära võtta. Midagi tuli ette võtta, kuid mida? Ma teadsin väga hästi, kui kallis see vabrik mu vanematele on, kuid mida ma saaks teha?
Ema rahustamiseks kulus veidi üle poole tunni. Lubasin talle, et kindlasti mõtlen midagi välja ja jätsin hüvasti, kuid kus jeerum ma nii palju raha peaks saama?

Järgmine tööpäev möödus suhteliselt kiiresti, arvestades faktiga, et mu mõtted olid enamuse ajast tööst kaugel. Ma murdsin ikka veel pead oma vanemate võla üle. Ma pidin ju ometigi neid kuidagi aitama.
Sügaval oma mõtetes, ma isegi ei märganud, kui hoopis vales suunas kõndima hakkasin. Avastasin end järsku tundmatul, kasiinosid ja ööklubisid täis tänaval. Pöörasin ruttu ümber ja hakkasin siit kiirsammul eemale minema, sest oleks väga tore, kui suudaksin siit ilma mingite jamadeta kaduda, kuid mu vastu minu tahtmist, jõudsid mu silmad juba peatuda ühel ,,Camelia'' nimelisel baaril.
Sellistes baarides saadakse tavaliselt kõva palka. Kui järele mõelda, siis siin töötades oleks võibolla täiesti võimalik mõne kuuga see rahasumma ära teenida. Kaalusin paar hetke erinevaid võimalusi kuni jõudsin otsusele.
Seadsin sammud baari poole, ning uks avanes otse mu nina ees, just siis kui hakkasin kätt ukselingi poole sirutama.
,,Olid see sina?"
Minu ees seisis noor, umbes minu vanune nägus mees ja silmitses mind vastikusega. Ma pole kunagi varem kohanud inimest niivõrd terava pilguga.
,,Eehm mida?"
,,Mulle öeldi, et baari ees mässab keegi ja otsib probleeme. Olid see sina?"
Noormehel olid blondid, peaaegu õlgadeni juuksed ja tumepruunid terased silmad. Ta oli niivõrd nägus, et lõin korraks kõhklema, kuid suutsin lõpuks siiski avada oma suu.
,,Eih ma...Ma tulin siia intervjuu jaoks."
,,Intervjuu?"
,,Jah, ma sooviksin siia tööle tulla. Mul on oma rezümee ka kaasas."
Avasin kiiruga oma koti ja ulatasin mehele paberid. Ta võttis need kätte, silmitses neid pisut, ning kutsus mu lõpuks sisse.
Olin juhatatud omani'ku kabinetti. Mees istus diivanile ja hakkas rääkima.
,,Minu nimi on Ace Donnovan, olen selle baari omanik."
Olin pisut üllatunud, sest olin oodanud pisut vanemat meest.
,,Sinu rezümee järgi pole sa sellistes kohtades varem töötanud. Miks nüüd otsustasid alustada?"

A. ,,Nohh..."
B. ,,Tahan õppida end rahvamassi keskel vähem häbelikuna tundma."
C. ,,Ma vajan raha."

_______________

Nii, kohe seletan teile mis värk selle A, B, C-ga on :)
See käib nii, et te kommenteerite selle tähe, mis teie arust kõige sobivam on ja see variant mis saab kõige rohkem hääli tuleb järgmises osas sisse :D
Oh ja muide, mulle meeldivad kommentaaride :D Need inspireerivad mind järgmist osa kirjutama, seega lisage kindlasti ka oma arvamus sellest jutust :D

Autori kommentaar »