Perfektne arusaamatus- 4 osa (5)

Põrge oli nii tugev, et maandusin tagumikule ning kartongkarbid kukkusid mulle peale. Minu ehmunud ihukaitsjad jooksid kohe neid minu pealt maha lükkama ja mind püsti aitama.
,,On teiega kõik korras, härra?'' küsis üks mu ihukaitsjatest. Noogutasin ning ohkasin ärritunult. Kui sain püsti, libises mu pilk sellele, kelle vastu põrkasin.
Minu ees oli põlvili noor, umbes 16-17 vanune tüdruk, kes hõõrus oma tagumikku ning pobises: ,,Mu vaene tagumik. Mu vaene, vaene tagumik.''
Neiul olid pikad, sirged pruunid juuksed ning hall müts peas. Meigiga oli tal natuke liialdatud ning ta õlal oli tatukas. Ta rohelised silmad tundusid kuidagi tuttavad.
,,Mis vahid, punnsilm?'' ütles ta mulle ülbelt samal ajal püsti tõustes, kohe kui nägi, et silmitsen teda. Enne kui ma midagi öelda või teha jõudsin, lendas talle juba kõrvakiil Amandalt, kes vahepeal oli juba siia jõudnud.
,,Kas sul on silmad vaid kaunistuseks või!? Tead ka, kellele otsa sa jooksid!?'' Amanda oli maruvihane.
Selle peale tüdruk vaid pööritas silmi ning vastas ohates: ,,Chill out Am. Ma ju ei tapnud teda.'' Kohe tüdrukule lendas Amandalt veel üks kõrvakiil.
,,Palu vabandust! KOHE!'' Amanda juba hingeldas vihast.
Tüdruk hindas mind silmaga, turtsatas, pani käed enda ees risti ning pööras pilgu kangekaelselt eemale.
,,Ei,'' ütles ta igavleva hääletooniga ,,Ma ei tunne teda. Miks ma peaks talt vabandust paluma?'' Ta turtsatas uuesti. Amanda üritas oma hingamist tasakaalustada, kuid ta hääl püsis veel vihasena.
,,See on Alexander James Parfait! Tohutult kuulus iidol ja modell! Kuidas sa ei tea teda!?''
Tüdruk mõtles hetke, siis tegi sellise näo nagu tal tuleks meelde, vaatas Amanda poole ning lausus: ,,Ah jaaa!'' Amanda muigas.
,,See on see tüüp kellest sa täna terve hommiku rääkisid! On mul õigus?'' Hetkega kadus naeratus Amanda näolt ning ta sai uuesti vihaseks.
,,Tule siia, sa väike-...!'' Tüdruk võpatas ning pani kätega vehkiva Amanda eest jooksu.
Kuigi ma olin ärritunud selle plika käitumise pärast, ma siiski ei suutnud naeru kinni hoida. Lõpuks ma panin päikeseprillid uuesti ette ning kõndisin koos ihukaitsjatega lifti. Uksed olid juba peaaegu sulgenud, kui tüdruk järsku surus end Amanda eest põgenedes sisse ning koos meiega hakkas alla sõitma. Ta toetas kätega oma põlvedele ning hingeldas.
Mu ihukaitsjad astusid täpselt meie vahele ning ma muigasin, kui nägin millise pilguga tüdruk meid siis vaatas.
,,See on sinu süü, et Am nii vihaseks sai, tead seda või?'' ütles ta ikka veel hingeldades. Muigasin ega vastanud midagi.
,,Youhh! Ma räägin sinuga, rikas poiss!'' ütles ta ning astus ühe sammu lähemale. Ihukaitsja pani talle käe õlale ning andis märku, et ta ei tohi lähemale tulla.
Selle peale ta vaid pööritas silmi, rebis oma õla mehe haardest välja ning toetas seljaga lifti seina vastu.
Panin silmad kinni ning ootasin kuni me jõuame esimesele korrusele. Liftis seisis haudvaikus. Tundsin, kuidas tüdruku pilk jälle minu peale libises. Tegin silmad lahti. Tema pilgus oli näha, et ma pakun talle väga huvi, aga ta on liiga kangekaelne, et midagi küsida. Ta turtsatas ning pööras oma pilgu eemale.
Jõudsime esimesele korrusele ning kohe kui uksed avanesid, kihutas tüdruk liftist välja ning hüppas infoleti juures seisvale poisile kaela.
,,Hey musi,'' ütles mustade lühikeste juustega ja tatukatega noormees samal ajal laialt naeratades.
,,Lõpuks sa tulid!'' ütles tüdruk ning eemaldus. Ta vaatas poissi surmtõsiselt ning ütles: ,,Millal sa mu siit tobedast linnast ära viid? Am'i juures elamine on tõeline põrgu.''
Poiss naeratas, sättis mütsi tüdruku peas korda ning lausus: ,,Siis kui sa saad 18. Muidu pole mul veel õigust sind su õe juurest ära võtta. Ta ei laseks ka muidu.''
,,Laseks ning pakiks heameelega veel mu asjad ka ära, ainult et minust lahti saada.''
,,Oota veel natukene. Ma võtan su siit kindlasti ära. Ma luban.''Poiss naeratas jällegi ning suudles teda õrnalt ja armsalt. Tüdruk põimis oma käed tema kaela ümber ning surus end tema vastu.
Kõndisin sellest kontserdist mööda väljapääsu poole. Poiss avas suudluse keskel silmad ning vaatas minu poole. Need läksid imestusest suureks. Ta eemaldus tüdrukust nii kiiresti kui sai ning kihutas ruttu minu teele ette.
,,Vabandust! See on selline õnn teiega kohtuda! Ma olen Willian Marshall. Ma olen teie hiiglaslik fänn.''
Ta ulatas mulle tervituseks käe ning ta silmad olid ärevust täis.
_______

Palun vabandust, et selle osaga läks nii palju aega, aga ma läksin vahepeal vanematega tülli ning mul võeti läpakas ära XD Nüüd sain tagasi :3

Autori kommentaar »