Minu suve mälestus: Truestory (3)

Suvel läksin ma maale. Maal oli huvitav, sest seal oli koer. Ühel päeval juhtus minuga midagi väga imeliku. Ma kadusin ära. Ma sattusin paanikasse ja hakkasin nutma ja karjuma, sest ma olin ära kseksinud. Nutsin nii palju, et tekkisid ojad ja mu silmad olid punased kui punane värv. Ma karjusin täiest kõrist aga kuulsin vaid oma häält. Karjudes lendas mulle kärbes kurku ja ma sõin ta ära, kuna olin pärast 15 minutit kadunud olemist näljane. Mu kõht tühjenes märgatavalt, ma olin kokkuvajumas, kui ma poleks ennast päästnud, jah te saate õigest aru, ma päästsin ennast. Ma jõin vett ja sõin muru, päevi ma olin teadmata kadunud ja metsas mis tundnus nagu mets mu maja taga. Ma ehitasin endale maja, tellisin telliskivid ja segu ja ostsinn tööriistad, kuna olin kadunud. Kui sain oma maja valmis, olin ma kadunud. Tellimiseks kasutasin ma oma telefoni, millel oli aku täiesti täis ja levi hea. Olin masenduses, sest ma ei leidnud oma kodu ma jõin seni, kuni jäin magama. Hommikul tõustes äratas mind pudelite kõlin, ma arvasin, et mind on leitud aga ei see oli vaid pudel. Ilmselt teised juba muretsev. MEANWHILE AT HOME "Oh kui tore, et ta kadunud on, saab pidu panna". BACK Kui ma ikka veel kadunud olin, siis ma olin kadunud. Siis ma nägin inimest ja ma ütlesin talle, et ma olen kadunud aga kuna ta trollas mind ja ütles, et ma olen mere peal siis ma hakkasin nutma. Ma ehitasin endale kõrge puumaja, puumaja otsast ei näinud ma midagi peale majade ja siis ma olin kindel, et olin teadmata kadunud. Peale päevad läbi joomist ei teidnudki ma midagi, sest teadsin, et olen kadunud. ma ehitasin suurest igavusest veel ühe maja ja selle nimetasin ma "Majaks". Olles aastaid kadunud, avastasin ma, et ma ei olegi kadunud, vaid oma maja taga metsas: "JA MÕELGE VAID MA ISE EI TULNUDKI SELLE PEALE, TÄITSA LÕPP JU.

Autori kommentaar »