Üksindus... (2)

Mu nimi on Kristi. Ma olen 12 aastane ja elan emaga. Mu ema ei pööra eriti mulle ja mu õppimisele tähelepanu, sest ta arvab, et ma olen niigi vana juba ise oma asjadega tegeleda. Ma olen heasüdamlik prillidega, blond, sinisilme.
Ma läksin bussi peale ja istusin kõige taha nurka. Ohkasin ja toetasin pea vastu bussiakent. Vihma padutas täna õues. Lõpuks tuli kooli peatus. Kõik lapsed tormasid välja ja Jennifer läks mulle pihta ja ma kukkusin pori sisse. Ta tormas edasi ja isegi ei vaadanud minu poole. Tõusin püsti ja pühkisin käed ära. Kõndisin edasi kooli poole. Kõik rääkisid, jooksid riidehoius ringi ja mitte keegi polnud... üksi. Ohkasin uuesti. Kõndisin oma kapi poole ja vahetasin riided ära. Esimene tund oli keka. Ma võtsin suusahoiust suusad ja panin need jalga. Täna otsustasin endale kasvõi ühe sõbra leida. Küsisin Emily käest kas ma võin ta pärast koju saata. Selle peale vaatas Emily Mulle tühja pilguga otsa ja pööras pea teisele poole. Võtsin pikkuse rivvi. Õpetaja tuli ja käskis teha meil 5 suurt ringi. Ma olin ära teinud 2 ja pool ringi. Kuid siis järsku jäi õhku väheks, jalad kippusid nõrgaks ja siis... Tegin silmad lahti ja siis olin Med Õe juures. Ta ütles, et mul on palavik 40 ja et õpetaja viib mu koju kuna ema on mul tööl. Nii aitas Med Õde mu õpetaja autosse. Ma tegin silmad lahti ja juba olin oma kodu väravas. Õpetaja sõitis minema. Ma otsisin enda koolikotist võtit, aga seda polnud! Olin võtme eile oma trennikotti unustanud. Nii pidin külmetama terassipingi peal. Õnneks polnud seal lund. Kui kuulsin, et ema sõitis autoga hoovi, siis proovisin ennast liigutada, aga ei suutnud. Suutsin ainult käriseva häälega hüüda: ,, Ema! Ma olen siiin! Tule siia...'' Muud ei suutnud ema tuli minu juurde ja aitas mu tuppa. Kui ennast garderoobi peeglist vaatasin, siis mu nägu oli täiesti roheline ja huuled täiesti lillad. Lonkasin vannituppa ja lasin vannivee jooksma, et saaksin sooja vanni võtta. Kui olin vannist tulles endale riided selga saanud jäin diivani peale... Homme sain juba natuke liikuda. Ema polnud kuskil. Diivani peal oli kiri:
Kallis Kristi
Sinu ema Marielt.
Ma armastasin sind kui oma last. Tegelikult hüljati sind ühe teise pere poolt. Kui seda kirja loed, siis olen vist juba surnud.
Kuid alati soovisid mulle paremat. Hüvasti Kristi!

Mulle tuli pisar silma. Lonkasin nuttes õue lumehange sisse. Hüvasti üksindus! Hüvasti elu!
LÕPP!

Autori kommentaar »