Kurbus... (4)

Hey! mulle meeldib lihtsalt kirjutada kurbi jutte. See tuleb ka kurb.



Olen 16 ja mu nimi on Laura. Mul kedagi pole ei sõpru, sõbrannasid egaka õde ega venda. Täna oli mu õnnepäeav,sest Martin kutsus mu välja! Olin nii ärevil! Sest seeoli mu esimene kohting! Muidugi olin teda armastanud juba ammu ja tema mind ka, kuid ei öelnud seda välja. panin uhke kleidi kontsad ja vist liiga palju puudrit... kell oli juba palju. Läksin siis kohvikusse. Martinit ei tulnud juba pool tundi siis juba tund aega. Ootasin seal ikka veel... Siis ta lõpuks tuli mitte üksinda vaid kellegi teisega. Nad naersid koos. Kui ta mind nägi jättis ta kohe naermise ja tuli minu juurde. Ma olin veidi pahur. ta ütles "Ma selgitan kohe..." mina siis ütlesin "mul pole vaja su selgitust "hakkasin lahkuma kui... see Martini pruta ütles "Martin ütles, et sa oled igavene blond #!?!#!!" ja hakkas naerma. Ma jooksin nutuselt õue. jalutasin üle tee kui PAUK!
Ärkasin haiglas pea valutas... Mul oli jalg kipsis, kaelaluu murd. olin õnneks essal korrusel. Maütlesin endale "Ma maksan sellele Martinile kätte!" Tegin akna lahti ja hüppasin alla. Ma kõndisn vihaselt edasi Martini maja poole. Kuna ta maja asus üle jõe läheksin kasvõi üle jõe. olin peaaegu lõus kui vool mu minema kandis. Karjusin kui jaksasin kui mingi raskus mu jala külge jäi. Need mis must kinni võtsit olid justkui käed... Tahtsin veest välja saada, aga see raskus aina sikutas ja sikutas kuni ma vee all uppunud... nii ei saanudki ma kunagi teada kes see sikutaja oli

Autori kommentaar »