Nõiutud mets (9)

Sissejuhatus: Olen 17 aastane koolilõpetanud tüdruk ja armastan muusikat. Olen väga sõbralik ja ma arvan, et ma varsti lausa tapan ennast sõbralikuse ja toreduse pärast ära, et ma igaühe vastu nii lahke olen naq punamütsikese filmis naeran ma alati. Minu hobiks on väljas sõbrannadega ns chill ja poistega väljas olemine. Minu lugu juhtus nii...

Olin õhtul kodus ja mõtlesin, et mida kooli selga panna. Ometigi peab ju kena välja nägema ja õpetajate kui ka klassikaaslaste vastu austusväärne olema, aga mitte midagi ei tulnud pähe. Hakkasin oma riidekappi tuhlama mis oli naq helepruni värvi puidust kapp, mille oli mulle isa sünnipäevaks kinkinud... Tegelikult oli see veidi hiljaks jäänud kink, sest isa töötab mul soomes ja tal hakkas puhkus täpselt pärast minu sünnipäeva.
Otsisin ja otsisin kuni leidsin ühe ilusa musta kleidi mis oli valgeid pitse täis ja säras väga kaunilt, et seda oli mitme meetri kaugusele näha. Tuli äsja meelde, et seda kandsin ma esimest korda oma eelviimast klassi lõpetades...Oh, kus oli alles klassilõpupidu...
Proovisin selga ja see läks mulle ideaalselt selga, arvasin et seda saan ma veel viimast korda kanda, sest see on mahub mulle veel vaevalt selga, aga siiski, muud kleiti mul ka polnud...

Kui olin juba varahommikul kell 9.30 üles tõusmas nägin ma äkki oma pisikesest aknast sisse vahtimas mustas meest, kes vaatas korra kiirelt sisse ja jooksis ss aknajuurest kus jõudis kaugele ära... Ma ei osanud midagi teha, olin lic vagusi ja püüdsin unustada seda. Läksin siis hommikusööki sööma ja ema veel kontrollis üle, et kas ma olen tip-top ja tegi mulle kahekordse punupatsi ja sellega olin ma endaarvates ka väga kena!

Kui jõudsin kool siis isegi ei näinud ma, et see mustas mees jälgis mind juba teist korda pisikesest põõsast kust polnud aru saadagi, et ta just nimelt seal oli. Kui hakkasin kooliuksest sisse astuma, jooksis mulle Agnes järgi, minu vana klassiõde nüüdse'ks kuna ma kohe lõpetasin ju kooli ära. Läksime koos koolimajast sisse ja ta rääkis oma läinud olevast suvest mis pinaduks nii kirju olema,et seda on temasõnadega ka raske rääkida.Kui jõudsin oma klassi koos vana kooliõe Agnesega siis ma tundsin, et kõik justkui ootaksidki mind sinna klassi naq mina oleks klassi õpetaja või midagi taolist kuna kõik embasid mind rõõmsalt ja mul tuli isegi veidi pisar silma kuid silmanurgast nägin ma jälle seda mustas meest kes mind pidevalt jälgis ja ma karjusin äkitselt ''Seal! Seal! Seal ta ongi...'' näitasin ma nimetissõrmega. Kõik pärisid kes,kes? ''Mustas mees, ta on mind juba tükk aega jälginud...Eilsest saadik'' Oh, ega midagi ei olnud parata. Poisid vaatasid akna üle ja keegi pole midagi näinud, vastasid nad väga usutavalt. Kui me aulasse läksime siis peati meile kõne ja ma kuulsin vahepeal ikka sosinaid, mis klassis toimus/juhtus ja kuulsin ka vaikselt kuidas jutt edasi levis. Kui kõne oli lõpetatud siis just soovimise ajal krõbises või juskui krabises midagi ja ma ehmusin ja vaatasin hiireauku, kuid seal oli lic hiireke kes oma ur´ust välja tuli ja vaatas mis siin toimub. Kuid silmanurgast oli tegelikult näha, et jälle see mustas mees vaatas mind nii ühelt aknalt kui ka teiselt aknalt ma karjatasin, et '' vaadake, seal!!! Seaaaaal!!!'' Kõik kohkusid kuid üks poiss meie klassist' tegi ka pilti ja, et äkki saab mehe pildi peale ja võib poli'tseisse kaebuse anda kuid pildile ei jäänud kedagi.

Olin klassis ja kõik küsisid ja seletasid omavahel mis luulusid ma näen ja mis kur'adima mehest ma seal seletasin. Kuid ma lic ei pannud küsimusi tähele ja lahkusin klassist ilma ''head aega'' ütlematta.

Kui kõndisin koolimajast natuke edasi jooksis mu juurde see klassivend kes pilti tegi ja mida me avastasime? Mida? Et siiski üks pilt on sellest mehest kuigi mitte parimas kvalikteedis pilt, aga siiski midagigi... Kui jõudsime nende põõsaste juurde kus see mustas mees mind jälitanud oli ja passinud mind, võttis see mees sealt samast põõsast mind kinni ja vaikselt, et ma piiksugi teha ei saanud ja poiss kellel oli sellest mehest pilt, kõndis kuni koduni ilma nägemata, et mind pole ja seletas aga oma juttu edasi.
Mees sõidutas mind auto pagastis/pagasnis vm metsa, mida räägiti, et kuna mets on nii pime kuid suhteliselt vähe puid on, on nõiutud ja seal kajavad hirmsad hääled ning kuskil pidi ka luupainajate koobas olema. Kuid midagi rohkemat sellest ei teatud. See Mees viis mind metsa ja pani kase puualla ning süstis mulle mingit ainet ning vägistas mu ära ja pärast võttis pmt kõik riided kaasa mis mul olid. Tundsin kuidas keegi minu peal on ja neid se'ksuaalseid liigutusi teeb... Kui ta lahkus koos mu peaaegu kõikide riietega, nägin ma uduselt veel nõiutud metsas olnud puid mis hakkasid kuidagi minu poole liikuma ja tuul puhus narkootilist suitsu minupoole täpselt ninna ning sinna ma jäin ning külmusin...


Mustas mees kes leiti üles 2030 aastal ja kelle nimi oli olnud Jornhard Bernhard, tunnistas oma süüd ning aastal 2030 kuni aastani 2500 pandi ta trellide taha. Kuid mees suri 2064.aastal trellide tagant maas lebanuna ja arvatakse, et ta tegi enesetapu arvates, et vb lunastab ta oma patud ja pääseb taevasse.

Autori kommentaar »