Lõunasöök Sipelgaga (7)

Sattusin ühel pärastlõunal metsa jalutama. Kõndisin ühe puu juurest teise juurde, ühe kännu juurest teise juurde, ühe kivi juurest teise juurde ning keerasin kolmanda lille juurest paremale ja viienda seene juurest vasakule. Vastu tuli mulle üks kena ja viisakas sipelgas. Sipelgas rääkis mulle, kuidas elu metsas on ning kutsus enda poole lõunale. Kõndisin ühe puu juurest teise juurde, ühe kännu juurest teise juurde, ühe kivi juurest teise juurde, viienda ülase juurest keerasime vasakule, seitsmenda sinilille juurest paremale ning peale kolme pikka sammu olimegi sipelga maja ees. Sipelgas seletas, kuidas ta oli maja ise disaininud ja kogu materjali ise kokku tarinud. Sipelga maja oli tõesti uhke. Seal oli vähemalt 20 sissekäiku, paar tuhat akent ning korruseid vähemalt 500. Sipelgas mõtles veidi ja otsustas et läheme sisse neljandast sissekäigust. Kõndisime üheksast lauast mööda, sajakümmnest toolist mööda, 300 trepi astet veel ülesse ning kümmne sammu pärast vasakule ja kolmanda pikka sammu juurest paremale ja jõudsime lõpuks söögisaali. Sipelgal oli laud juba kaetud. Eelroaks pakuti jänesekapsaid vahukoorega ja coca-colat kasemahlaga. Põhiroaks pakuti grillitud mardikaid tsillikastmes ja magusöögiks oli jõhvikakreembrülee röstitud männikäbidega. Sipelga poolt pakutud toit oli tõeliselt hea. Peale sööki rüüpasime vahtraleheteed ja sipelgas rääkis oma tulevikuplaanidest. Sipelgal on metsas paar platsi valmis vaadatud, kuhu ta maailma kõige kõrgemad sipelgapesad tahab ehitada. Majade vahele plaanib ta ehitada tunneli. Sipelga plaanid olid vägevad ja ma soovisin talle edu. Sipelgas saatis mind seitsmendast väljapääsust õue ning peagi leidsin kodutee üles. Lõunasöök sipelgaga jääb kauaks meelde.

Autori kommentaar »