All the time is same when I change it (2)

Istusin enda toas ja kuulsin kuidas minu väike vend jälle isa käest peksa saab.Ma ei julgenud toast välja minna ja teda peatada.Lihtsalt ei.
------------------------30 minutit hiljem--------------------------
Kuulen kuidas mu vend koputab uksele.Avan ukse ja kallistan teda.Ta nägi kohutav välja, kohutavam kui kunagi varem.Ma pühin vere tema näolt ja kätelt.
Dylan(minu vend): Kas me võime siit lahkuda Alice, ma ei suuda enam, palun lahkume!Ma tahan ära.
Mu vend on 13 ja mina Alice olen 17.
Alice: Ma luban et me lahkume siit kiiremini kui sa arvata oskad.Ühel kindlal ööl.Kui isa magab.
----------------------... vist ei saa päris täpselt aru milles ma räägin.Nimelt ma räägin minu isast ja emast.Nii palju kui ma olen mäletanud oleme me mõlemad terve elu peksa saanud.Mu isa ja ema kaotasid palju raha, kui mina olin vaid 3 aastane.Nende firma laostus ja nad hakkasid kõigepealt minu peale enda viha valama ning seejärel minu venna peale.Minu kolm esimest eluaastat olid ilusad.Kõige hullem on see et me peame vennaga üksteisele haiget tegema.See kõik on meid vennaga väga lähedaseks teinud.Me oleme koos nutnud ja uinunud.Ma ei suuda seda taluda ja ma ei saa lasta taluda seda oma pisikesel vennal.Me lahkume siit.Kuid nüüd uuesti edasi...
Me istume vennaga vaikselt minu toas ja vend nuttab pea minu süles.Me kuuleme vanemate koputust minu uksel.Meid mõlemaid valdab hirm nagu alati.Isa ja ema astuvad sisse ja nende ohver olen mina.Isa tirib mind juustest vannituppa ja nii see algab.Ema hoiab mind kinni ja ma tunnen jälle neid valusaid hoope üle keha.Nad ei vali vahendeid millega lüüa...kõik mis ette juhtub.Ma laman tuimana seal vannitoa põrandal ega söondagi liigutada.Ma loodan et iga hoop on viimane, kuid see ei lõppe.Nüüd ma tean et see peab lõppema, see ei saa edasi kesta.Möödub tund kui olen juba seal maas lamanud ja siis ajan ennast vaikselt põrandalt püsti, et mite lärmi teha ja lähen oma tuppa.Olen vanemate tagant kõrvale pannud nende viimasedki sendid, kuna mul ja vennal läheb seda vaja.Jõuan enda tuppa ja näen et vend istub minu voodil ega märkagi et tulin.Ma lähen ta juurde ning ta kallistab mind.
Alice: Mine hästi vaikselt enda tuppa pane enda vajalikkud riided kotti ja tule siis siia.
Dylan lähebki.Otsin välja ka oma spordikoti...panen sinna kõik vajamineva.15 minuti pärast on mu vend tagasi enda kottiga.Ma võttan voodi alt karbist veel ka 3560 eurot mille olen vanemate tagant võtnud.Mu asjad on koos.
Alice:Nii nüüd teeme hästi kiiresti ja vaikselt.LÄHME!
Dylan:Aitäh!
Me lahkume majast ja suundume bussijaama.Me leidsime esimese bussi mis varahommikul läks ja see viis linna nimega Homecity.
Sealt algab meie uus elu.....