Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

Maagiline märkmik #3 (1)

Eelmises osas: 3 aastat peale märkmiku leidmist meenub märkmik Liisile. Nad uurivad märkmikku ja saavad teada saladuslikest maailmatest, mille keskmes on vana maja. Päev hiljem otsustavad Katharina, Anette, Liis, Rasmus ja Helena maja vaatama minna.

Olime mõnda aega kõndinud mööda käänulist teed, kui jõudsime majani. Seisatasime korraks maja ukse ees. Vaikisime ja järsku ütles Liis: "Mida me ootame? Lähme sisse!" Mõtlesime natuke ja olime lõpuks nõus. Avasime ukse, mis kääksatas. Sisse astudes leidsime end punase seinaga koridorist, millest viis üles trepp. Koridoris uksi polnud. Anette küsis: "Kas lähme üles?" Vastasin Anettele: "Jah, muidugi lähme, aga ma otsin enne kotist märkmiku üles." Märkmik leitud, läksime koos trepist üles. Üles jõudes nägime seitset ust, millest olime lugenud ka märkmikus. Avasin märkmiku, et teada saada, milline uks kuhu viib. Lugesin kõva häälega, et kõik kuuleksid: "Maja teisel korrusel koridoris on 7 ust. Kõik uksed viivad erinevatesse kohtadesse. Esimesest uksest sisse astudes leiad end metsatukast. Sealt välja kõndides tuleb mõelda oma unistustele, või kohtadele, kus tahaksid olla. Sel hetkel, kui metsast välja astud, su unistused täituvad. Kuid ole ettevaatlik - mõtle sellele, mis sa tõeliselt tahad, sest uksest välja astudes läheb su elu edasi just nii, nagu olid soovinud."
"Huvitav, " ütles Helena, "ma tahaksin nii palju asju!"
"Kas lähme?" küsis Rasmus. "Lähme," vastasime kooris.
Rasmus tõmbas ukse lahti. Uks kääksatas. Leidsime end tõesti metsatukast, nagu märkmikus kirjutatud oli. "Aga kuulge..." alustas Anette. "Meil kõigil on ju erinevad unistused, kuidas me pärast jälle kokku saame?" Selle peale jäid kõik mõtlema. Mul tuli mõte. "Me ju võime soovida, et elaksime kunagi samamoodi kõik ühes linnas, ühes tänaval ja saaksime tihti kokku. Siis satume ka samasse linna, ja kui selles maailmas kokku saame, nagu meie unistustes on, siis saame koos tagasi tulla," ütlesin. Kõik olid sellega nõus ja otsustasime, et tahame elada Tallinnas, nagu praegugi. Hakkasime kõndima mööda rada, mis metsatukas oli. Kui metsa lõpp paistma hakkas, ütlesin kõigile: "Mõtted tööle!" ja muigasin. Kõndisime vaikuses metsa lõpuni ja nagu soovitud, olimegi ilmunud samale tänavale. See oli Allika tänav, mis oli üsna lähedal sellele, kus me praegu elasime. Meie kätesse ilmusid lipikud meie aadressidega ja nagu praegugi, elasime kõik kõrvuti. Läksime oma kodudesse ja leppisime kokku, et mõne tunni pärast lähme tagasi. Saatsin emale sõnumi, et kõik on korras ja läksin oma kodu uurima.

***Mõni tund hiljem***
Saime taas kokku Annu, Rasmuse, Liisi ja Helenaga. Hakkasime metsa poole kõndima. Umbes 45 minutit hiljem jõudsime ukseni.

Järgmises osas: Nad astuvad maailmast välja ja avastavad, et mõne tunni asemel on nad ära olnud palju kauem.

Vabandan, kui lühike!

Teavita ebasobivast sissekandest!