Charitine #1 (7)

Seisan ihuüksi liivarannal, jalgupidi vees. Olenemata sellest, et on öö, on vesi üllatavalt soe. Viskan riided seljast ja lähen ujuma. Lähen kaugemale ja toetan jalad veidi kõrgemal olevale kivile. Siin on hea asjade üle järele mõelda, olen siin varemgi käinud öösiti. Miks mu isa lahkus? Miks mu kasuema minust ei hooli? Tunnen, et keegi ei märkaks, kui mind enam ei oleks... Kui ma koju tagasi läheksin, muretseks ta ainult tegemata koduste tööde pärast, mitte sellepärast, kus ma olin või miks ma lahkusin... Vaid sellised mõtted käivad mu peast läbi... Mitte midagi positiivset. Olen mõelnud, et peaksin ema üles otsima... Äkki läheks mu elu veidigi paremaks? Aga ma ei tea, kas tema tahab mind näha... Olen kuulnud erinevaid versioone, sellest, kuidas ema mind maha jättis. Mõned räägivad, et mu isa oli vägivaldne ja ühel ööl põgenes ema kodust koos minu õega, mind ei saanud kaasa võtta, kuna ma olin isaga samas toas... Teine versioon räägib, et ta suri aastaid tagasi autoõnnetuses, seda ma eriti ei usu.. Kolmas aga räägib, et ta läks vabatahtlikult meie juurest ära, mul ei ole kunagi ühtegi õde/ venda olnud ja temal sai pereelust kõrini, seda ma ka ei usu... Mina ei usu neid, kindlasti on olemas mõni parem vabandus, miks ta lahkus...
On hommik, olen kuumal liivarannal magama jäänud. Mingi poiss on minu juures, küsib kas olen kombes. Mul on päris piinlik, kuna mul ei ole midagi seljas, ta ulatab mulle rätiku, panen selle kiiresti omale ümber ja vabandan, seejärel lausun: "jaa, kõik on korras, jäin lihtsalt eile tukkuma" "Sa olid siin ööläbi?" vastab ta. "Nojah, mul ei ole kuhugi minna, aga mis ma ikka halan siin teile, see pole põrmugi teie asi.." keeran pea ära. Poiss vaatab mind ja ütleb siis: "Mida?! Räägi mulle lähemalt, äkki saan sinu heaks midagi teha, mul on kahju vaadata siin nii ilusat tütarlast täiesti üksi ööläbi, kellel pole kuhugi minna" Naeratan ja vastan: "No mu ema jättis mind maha, kui ma olin väike, põhjust ma ei tea. Mu isa suri paar aastat tagasi, kuid mina jäin ta uue naise juurde, kellel on minu hooldusõigus, ta ei salli mind sugugi... ta ainult kamandab mind ja soovib koguaeg, et mind ei oleks kunagi sündinudki. Jooksen alatihti kodust ära, et sellest elust eemale saada, mul ei ole isegi sõpru, kes mind toetaksid..." Poiss naeratab ja ütleb: "tundub, et just leidsid ühe!" Naeratan vastu ja küsin. "Mis on su nimi? Mina olen Charitine...", "Mina olen Tony" vastab poiss. "Oota ma panen riide, see on päris piinlik." Ta noogutab ja ootab siis kivirahnul. Panen end riide ja lähen siis poisi juurde tagasi. Ta ütleb sõbtralikult: "Sa võiksid minu poole tulla, sööksime midagi ja siis võiks lõbustusparki minna!" Mind valdab soe tunne selle poisi lähedal. "mulle sobib!"
Jõudsime linna jalutades, poisi maja ette jõudes olin väga üllatunud, tal on väga suuur maja ja ta tundub rikas, maja ees seisab 3 uhiuut autot. "WOW" ütlen ma. Ta vaid naeratab ja süües küsib ta: "Kui vana sa üldse oled?" vastan: "Mm... 14, ja sina?" "Mina olen 15".

Jätkan ?!

Autori kommentaar »