Daphne Potter ja Saladuste kivi ; Dursleyd (2)

Albus Dumbledore Jalutas mööda Little Whinging Surreyt. Ta plõksutas oma Kustutajat ja valgus kadus. Minuti pärast olid tänavalambid kustus ja ta kõndis edasi Dursleyde maja poole. Dumbledore märkas ühe maja nurga juures seismas vöödilist kassi. ''Ma ei osanud sind siia oodata Professor McGonagall'' Lausus Dumbledore Kassile. Kui ta seda ütles muundus kass vanaks nõiaks. ''Tere õhtust Professor Dumbledore'' Lausus Minerva McGonagall. ''Kas on ikka turvaline ta nende mugude juurde jätta?'' Küsis Minerva ebakindlalt. ''Dursleyd on tema ainuke perekond kes talle alles on jäänud, Minerva'' Vastas Dumbledore. Nad olid jõudnud Dursleyde maja juurde ja jäid ootama. ''Hagrid peaks igahetk siia jõudma'' ütles Dumbledore ringi vaadates. ''kas on ikka turvaline midagi nii tähtsat tema hoolde jätta?'' küsis Minerva. ''Ma usaldaksin tema hoolde isegi oma elu'' Vastas Dumbledore selle peale. Kuskilt kaugelt Kostis valju mürinat. nähtavale tuli hästi ere valge täpp mis tuli muudkui lähemale, kuni sellest oli moodustunud mootorratas mille peal oli üks hiiglaslik kogu.
Mootorratas maandus ja selle pealt astus maha Rubeus Hagrid. ''Professor Dumbledor, Professor McGonagall'' ütles ta. ''Kuidas temaga on?'' küsis Minerva kui ta lähemale astus. Hagrid vastas ''Väiksekesega on kõik korras, jäi magama kui ma temaga siia tulin.'' Ta ulatas väikese roosa teki sisse mässitud kogu Dumbledore kätte. Nad läksid ukse juurde. Dumbledore pani väikese roosa kogu ukse ette maha ja pani teki peale ümbriku kuhu oli kirjutatud ''Proua ja Härra Dursley''. Hagrid Nuuksatas vaikselt kuid tugevalt. ''Pole midagi Hagrid, see pole veel lõplik hüvasti jätt'' Ütles Dumbledore ja vaatas üle oma poolkuu kujuliste prillide Hagridi poole. ''Temast saab kuulus tüdruk , poleks ühtegi võlurit ega nõida kes tema nime ei tea!'' ütles Minerva rõõmsalt. ''Jah, Minerva. Nägemist Daphne Potter! Me kohtume veel'' ütles Dumbledore ja kadus koos Minervaga. Hagrid vaatas korra Daphne väikese näo poole ja tema armi. Siis hüppas ta uuesti oma mootoratta selga ja käivitas mootori, ta lendas tagasi Sigatüükasse.

Daphne ärkas üles tavalise peavaluga. Ta katsus oma välgunoole kujulist armi
Ja mõtles kuidas ta võis selle saada. Daphne kujutles ette autoavariid kus tema vanemad hukkusid ja Daphne pääses sealt kui ta oli ainult 1 aastane. ta kujutas ette kuidas ta oleks võinud saada selle välgukujulise armi. Tema mõtted ajas minema see kui Keegi koputas Daphne konku uksele. ''Ärka üles Potter!'' Kuulis ta Tädi Petunia häält. ta tõusis aeglaselt püsti ja pani selga oma nõbu Diara vana lillat värvi kleidi. Daphne tõmbas jalga vanad kulunud sukad ja musta värvi kulunud kingad. Ta tegi aeglaselt konku ukse lahti ja nägi et Diana varitses teda juba. Diana lükkas Daphne tagasi konkusse ja lõi ukse kinni. Daphne hüppas konkust välja valmis ründama Dianat, aga kui ta märkas et Dianat pole läks ta rahulikult köögi poole.
Kui Daphne kööki jõudis, hoidis Tädi Petunia oma käsi Diana silmadel et Dianale kingitusi näidata. Kui nad kingitusteni jõudsid võttis tädi oma käed Diana silmade eest ära. ''Kui palju neid on?'' küsis Diana kohe. ''36, ise lugesin üle'' vastas onu Vernon. ''36!? AGA EELMINE AASTA OLI MUL 37!'' Karjus Diana Talle näkku. ''Nohjah, aga eelmine aasta olid mõned suuremad...'' Ütles Onu Vernon kogeledes. Daphne vaatas seda pealt ja praadis mune. Ta tundis kerget kõrbe haisu. Daphne pani kiiresti tule kinni ja tõstis munad taldrikule. Ta võttis natuke kõrbenud muna endale ta viis taldrikud lauale ja hakkas sööma. ''MIND EI HUVITA KUI SUURED NEED OLID!'' karjus Diana jälle. ''Kui me looma aeda lähme siis me ostame sulle mõed kingitused juurde'' Ütles Onu Vernon et Dianat Rahustada . Diana Rahunes.
Nad läksid uksest välja ja istusid autosse.

Autori kommentaar »