Ma armastan oma südant 1 (4)

"Ma arvan, et sinu armastamine muudab mu jälle eksisteerivaks inimeseks."

Tere! Mina olen Susie. Ma ei ole täiuslik. Mul on mustad, pikad ja sirged juuksed, normaalne kehaehitus ja tavaline teismelise nägu. Olen viieteist aastane.
Aga ühte mul pole. Mul pole lootust. Alati öeldakse mulle, et mul pole viga midagi, aga kunagi pole mulle öeldud, et ma oleks ilus või midagi sellist.
Seda ma kõige enam taga igatsengi.
Sõpru on mul kaks- Krissy ja mu koer Nelly. Teised on rohkem nagu tuttavad. Elan normaalses korteris ema, isa ja vanema õega. Mis mu elul küll viga võiks olla?

See õhtu sadas paduvihma. Istusin aknalaual, jalas lemmikdressid ja lugesin üht toredat raamatut. Mulle meeldivad raamatud. Eriti sellised vanemad. Aga noh, see selleks, igatahes ma siis lugesin seal, kuni ema tuli ja palus mul poodi minna. See polnud kaugel, seega olin nõus.
Tuhlasin kapis ja otsisin oma kummikud välja. Toppisin kilejope selga ja võtsin vihmavarju. Isa küll küsis, et kas ma autoga ei tahaks minna, kuid ütlesin, et ta peale rasket tööpäeva veidi puhkaks.
Väljusin. Õues kallas tohutult vihma. Mõtlesin, et käin ruttu ära, ning siis lähen teen omale kuuma teed ja ronin teki alla. Keha läks kohe palju soojemaks nende heade mõtete peale.
Jõudsin autoteeni. Vaja oli veel vaid sebra ületada ja poodi jõuda. Kui äkki nägin Beni. Oh, Ben on veel üks valutav asi. Ta nimelt meeldib mulle hullupööra. Ben oli teisel pool teed. Rääkis seal midagi kõige ilusama ja täiuslikuma tüdrukuga meie koolist. Anetega. Anete on blond, imepeenike ja täiusliku näolapiga beib. Kõik ihaldasid teda. Järelikult ka Ben. Benil olid jällegi imenunnud pruunid silmad ja juuksed ja ta oli üldse väga- väga armas. Ja äkki- PÕMM. Kogu mu maailm vajus kokku. Ta suudles Anetet. Pisar kerkis silma. Juba teine poiss, kelle Anete minult röövinud on. Juba teine.
Mängisin ükskõikset ja kõndisin sirge seljaga üle tee. Kahjuks ei märganud ma minu poole kihutavat autot...

Autori kommentaar »