Elu ilma mõtteta (5)

"Kallis päevik. Täna oli minu elu kõige ebaõiglasem päev. Ma ei saa kunagi aru, kas mina olen midagi teinud, et mind vihatakse, või on inimesed arusaamal, et siis, kui mul sõpru pole, olen ma nagu mingi puudega või nakkusega, et minuga isegi sõbralikult rääkida ei saa. Noh, ma alustan siis otsast. Vaata, kuna ma elan tänaval, no okei, mitte päris tänaval aga seda vana kuuri, kus me isaga elame, ma küll mingiks koduks nimetada ei saa. Noh, vahet pole tegelikult, sest ma olen seal vastikus kohas alati nii vähe, kui võimalik. No tead, tänaval elavaid koheldakse kahte moodi: väikese taktitundega ja tõelise põlguse ning õelusega. Mind on ainult ühel korral koheldud taktitundega, siis, kui üks kena, rikas ja hoo#!?!#etud poiss minust mööda minnes vaid mühatas ja kulmu kirtsutas. See oli kõige normaalsem asi, mis minuga selle ühe aasta jooksul on juhtunud. Ma läksin täna turule, sest ma ei julgenud kaubamajja minna, kuna seal liiguvad ringi alati need rikkurite pered. Mõelda vaid, nende lapsed saavad ärgata iga hommik puhaste linade ning kuuma #!?!#o ja pudruga. Aga mina magan ajalehtede ja oma riietega ja söön hommikuti kõige paremal juhul konservikala. Noh, okei, ma läksin turule, kuna ma olin leidnud maast puha 25 krooni. Ma olin nii õnnelik ja teadsin, et selle eest saan ma omale osta tervelt kilo kartuleid. Ülejäänu eest aga plaanisin osta saia, et oma sõbrale Lucky-le, kes oli kunagi ammu meie kodutiigist üks part, sünnipäeva kink teha. Kõik kulges plaanipäraselt, kuni ma jõudsin sinna, meie linna Ühisgümnaasiumi juurde. Ma olin väga ehmunud, kuna just oli alanud vahetund ja kõik lapsed, kenade ja puhaste riiete, ning ilusate koolikottidega, uksest välja tänavale mängima. Oli talvine aeg ja oli alles pime, kuna oli hommik. Ma ei teadnud isegi, mis kuupäev täna oli. No igatahes, ma olin seal suure prügikasti kõrval, ning vaatasin, pisar silmis, kuidas nad seal mängisid ja naersid ja suhtlesid... Oh, neil kõigil on normaalsed pered, mitte nagu minu oma. Mu ema hukkus veidi üle aasta tagasi ühes sõjas, ja sinna ta jäigi. Isal polnud viitsimist talle isegi matuseid korraldada, sest tal oli "liiga palju tööd". Ma ei suuda praegu nendele sõnadele mõelda, sest need tekitavad mu sees suurt vimma. Või et tal oli liiga palju tööd. Igavene jälk valetaja. Valetab oma tütrele silma sisse. Nimelt sain ma kuu aja pärast teada, et isal polnudki tööd ja selle-asemel, et seda otsida, käis tema oma sõbraga baaris joomas. Nüüd me siis olemegi tänaval, isa on joodik, ja mina hoian teda vaevu püsti. Vahel ma mõtlen, et ta võiks surra ja siis ma saaks lõpuks oma elus lehte pöörata, aga siis ma jälle mõtlen, et tema on see, kes mu siia maailma tõi ja ma pean täide viima oma kohustuse, teda kuni surmani hoidma ja kaitsma. Ja siis, ma ärkasin. Üks tüdruk jooksis ühel hetkel autoteele, samal ajal kui sama tee peale keeras üks hiigelsuur veoauto. Ma jooksin, teadmata ise, mida ma teen, autoteele, haarasin selle tüdruku ja me kukkusime ühte tee kõrval olevasse porilompi. Auto sõitis mu kartulitele ja saiale otsa ning oleks ka meid napilt alla ajanud. Kuid siis tuli löök südamesse. "Kas sa näed ka, mida sa tegid minu riietega, vana kalts. Fui, ma pidin sind puudutama. Koju jõudes olin pisaratest nõrk ja avastasin oma pardi surma. Kohalikus raadios aga uudiseid kuulates sain teada: täna olid jõulud.

Autori kommentaar »