1# Palun lase mul teha seda, mida ma soovin. (4)

Tsau, olen hetkel 18.aastane ja mu nimi on Sirel. Kóik húúavad mind Sikuks. Tahan teile ráákida loo, mis sai alguse, kui ma olin 15.aastane.
"Paki asjad kokku, me sóidame válismaale," lausus paps. "Aga isa , kóik mu sóbrad ?" kúsisin mina. "Ah.. su sóbrad vói... no nemad vóivad natuke aega úksinda ka olla. Ega nad ei pea koguaeg sinu kaelas olema," lausus isa. "Isa !! Nad on ikkagi mu sóbrad !!" laususin mina juba vihaselt. "Pole midagi. Kúll me millalgi siia tagasi satume," útles isa. "Okei , aga kuhu me siis sóidame ?" kúsisin mina. "See on úllatus," lausus isa. Pakkisin asjad kokku. Kui asjad pakitud, láksin arvutisse. Esimese asjana kohe msn'i. Hakkasin Kikuga ráákima.
Siku says : játa minuga húvasti (:
Kiku says : kuidas húvasti ? ;s
Siku says : ma sóidan ára
Kiku says : miks ?? aga mina ??
Siku says : ma púúdsin isale selgeks teha , et mu sóbrad jáávad maha , aga siis ta útles, et kúll me millalgi Eestisse tagasi satume , aga see "millalgi" on siis kui ma juba vana ja hall olen -.-
Kiku says : nojh , eks sa siis sóida pealegi :'(
Siku says : ma ei taha sind meelega maha játta !
Kiku says : oh ... sain aru
Siku says : tore , et sa mind móistad (: aga kuule , kell 17.00 láheb lennuk ja kell on 15.00 , ma pean tasapidi hakkama minema , tsauu
Kiku says : tsauu
Panin msn'i ja facebooki kinni. "Kas hakkame minema ?" kúsisin mina. "Jaa, kullake," vastas ema. "Ema sul kullake," pomisesin mina enda ette. "Mis sa útlesid ?" kúsitles ema. "Ah ei midagi.." vastasin mina kóheldes. Astusime autosse. Lennujaam oli mulle 20 km kaugusel. Sóitsime lábi Úlemiste. Peagi olime lennujaamas. Kell oli 16.00. Olin oma viimased ajad arvutis ja peagi tuligi lennuk. Panin káhku arvuti kinni ning toppisin selle kotti. Astusin lennuki peale. Lennuk oli kuidagi kahtlaselt kúlm. Vótsin jaki ning panin endale peale. Panin kórvaklapid páhe ja hakkasin musa kuulama. Mul hakkas kahtlaselt kóhe. Vaatasin lennuki lábi ja oma isa ja ema ma ei náinud. "Palun istuge oma kohtadele," lausus úks turvamees. Istusin oma kohale. "Kúllap nad kuskil ikka on," mótlesin endamisi. Lend láks kiiresti. Jóudsime kohale ja ma láksin lennukist válja. Passisin túkk aega ja ootasin , kuni mu ema ja isa lennukist válja tuleksid. Aga neid ei tulnud. Viimased inimesed tulid ja siis pandi uksed kinni. Kúsisin letist inglise keeles, et mis koht see on. Vastati, et see on New York. "Appi," vastasin. "What's matter with you ?" kúsis teenindaja. "Ehmm.. nothing," vastasin mina. "Ma olen eksinud," mótlesin mina endamisi. Ónneks mul oli telefon kaasas. Ja arvuti ning 500 eurot ka. Vótsin mingi viie tárniga hotelli ka láksin sinna óóbima.

Autori kommentaar »