seiklused merel3 (2)

Ta ujus pimedal ööl ja üsnapea ei tundnud ta enam enda jalgu, mis ulpisid kogu selle aja jääkülmas vees. Kolmandal päeval kaotas ta teadvuse...
...Ta ärkas ühel kenal hommikul ühe kena saare rannal. Kristjan tegi lõkke ja soojendas seal ennast. Ta valmistas ka väikese telgi, kus sai öösel olla. Siis aga hakkas ta tundma huvi ülejäänud saare vastu. Ta varus endale toitu ning hakkas sammu, kuid toitu ei läinud tall vajagi, sest tagasi oma onni juurde jõudis ta vaid paari tunniga. Ta küttis loomi oma tehtud relvadega ja noppis marju,korjas seeni ning nii võis täitsa ära elada. Ühel õhtul märkas ta tzungli keskel mäejalamil koobast, kus paistis valgus. Järgmisel hommikul võttiski ta ette teekonna sinnapoole.Koopas ei olnud hommikul kedagi. Ta läks edasi ja leidis, et see on elamiseks täitsa kena koht. Seal oli palju punutud korve ja veel rohkem kokku pandud erinevaid kauneid lillekimpe. Oli ka korve, kuhu oli lilli punutud. Need oli kõige ilusamad. Järsku kadus Kristjani jalge alt maapind ja ta rippus maa ja taeva vahel punutud võrgus. Päev möödus pikkamööda. Kristjan ootas õhtut. Kell oli juba poolkaheksa, kuid kedagi polnud. Ja siis kuulis Kristjan Sahinat põõsastest, mis asusid koopasuu ees. Ta ohkas kergendunult, kui põõsastes hüppasid välja väikesed jänesed, kuid ta kergendus jäi lüsikeseks, sest kohe jäneste järel ilmus nähtavale odaots ning pärast seda rois põõsast välja 2 maski kandvat meest. Nüüd ilmus Kristjani seljatagant, koopa kõige kaugemast nurgast välja üks maski kandev tüdruk.Imelik, Kristjan polnud teda märganud. Tüdtuk jooksis ühe mehe embusesse ja see mees kadus koos tüdrukuga koopa teise otsa. Teine mees aga istus maha ja küsis:"Palju teid on?" Kristjan loomulikult vastas ausalt:" Ainult mina."Maski kandev mees ei uskunud teda ning jättis ta sinna rippuma, ise läks ta ka teise koopaotsa ja ilmselt jäid kõik magama. Kristjan loomulikult magama jääda ei saanud. Hommikul lõigati kristjan alla, anti talle süüa ja seejärel seoti ta ühe puu külge. Mehed läksid minema ja naine jäi jälle koju. Esialgu ta vältis Kristjanit, kuid kui Kristjan pakkus ennast pesu pesema, lasi tüdruk ta lahti ja oli tegelikult veidi üllatunud, et Kristjan ei põgenenud või teda ennast ei rünnanud. Kristjan sai teada, et tüdruku nimi on Angeelika ja tüdruk rääkis talle, kuidas tema ja need kaks meest (Toomas ja Silver) olid ainsad pääsenud ühest laevaõnnetusest. Päev möödus kiirelt ja Angeelika pidi Kristjani jälle kinni siduma. Õhtul kuulis Kristjan mehi rääkimas:"Me ei tea, kes ta on. Homme läheme uputame ta ära ja kammime saare läbi. Ma ei usu, et ta on üksi."

Autori kommentaar »