Ellie elu #7 (3)

Teisipäev*
Eelmises osas:
Taga oli Harry, kes hingeldas. ''Palun kuula mind korralikult ära,'' palus Harry. Jäin vaikides seisma ja vaatasin talle otsa. ''Mis on siis jälle? Ma ei taha kuulda, et Daniel palus sul jälle midagi öelda!'' nähvasin talle. ''Ei, ei... üks teine asi,'' kokutas Harry. ''No räägi rutem ega meil ei ole palju aega, kell varsti heliseb,'' olin kartmas. ''Ahh, et sina Harry!'' kiljatas Daniel jookstes meie juurde. ''Mis sul viga on? Ma ei teadnud, et sa tahad mulle meeldivat tüdrukut mult ära võtta? Kuule, tead, meil on vaja rääkida!'' vihastas Dan.



Dan tiris teda enda järel ning Harry lükkas teda. Daniel libises ja kukkus ja sai aknalauaga vastu pead. Ma jooksin tema juurde ja kallistasin teda. Harry jooksis abi kutsuma ja see oli temast väga imelik. ''Daniel, ma olen Harrys pettunud, ausõna, aga ära järgmine kord nii tee. Palun!'' sositasin talle. ''Aga, sina! Ellie! Ma arvasin, et meist saaks hea paar, aga sina juba airdid selle Harryga?'' nähvas Dan. Vaatasin talle imestusega otsa ning sõnasin seejärel: ''Ei, see polnud see, mida sa arvasid, ta lihtsalt tahtis midagi öelda, aga ma isegi ei tea mida. Kuule, tund on juba ammu alanud, me peame tundi minema, eks?'' Aitasin tal püsti ning Harry oli juba meie juurde tagasi tulnud koos õpetaja Blueborniga. ''Mis toimub?'' kiljatas Blueborn. ''Eee...'' olin sõnatu. ''Ma lihtsalt kukkusin kogemata.'' seletas Daniel Harryle pilku heites ja kukalt sügades. ''Hmm.. okei! Aga nüüd ruttu klassi!'' Ning me hakkasime klassi poole sammuma, õp. Blueborn meie kannul. ''Palun... palun... Ellie, ole mu girlfriend!'' sisistas Daniel. Pilgutasin talle silma ning mu peas käisid mõtted kallistamisest-musitamisest ja lõpuks- *-*-*-* sellest väga ropust asjast, mis tehakse voodis. ''Issand!'' karjatasin kogemata. ''Mis juhtus?'' küsis Blueborn. ''Ahh, ei midagi...'' teatasin. Kui me juba klassis olime, võtsin istet. Kõik vaatasid Danieli, mind ja Harryt. Mul oli piinlik tunne ja ma lihtsalt ei pööranud tähelepanu. Me hakkasime õppima mingit imelikku kunstnikku ja joonistasime tema teost järgi. Mul hakkas kõhus keerama ja kõik need mõtted, armastusest ja kõigest sellest ajasid mu lihtsalt hulluks. Ma arvasin, et kui kõik nüüd mu sõbrad tahavad olla, on mu elu lihtsalt teistsuguseks muutunud. Mul on väga harjumatu selline olla. Julie läheb järgmisest veerandist teise kooli ja mul on ikkagi niiväga Juliest kahju. Need mõtted ainult keerlesidki mu peas...


Kirjutage, mis meeldis ja, mis mitte. Mis võiks teisiti olla :)
-MuskaSwag