Teema: Võistlused / Küpsisemaania - TULEMUSED!!

Küpsiseid alistamas (1)

Meil siin mängukas on suur katastroof. Küpsised jooksevad ringi ja on piimapanga peaaegu tühjaks varastanud. Jube küpsisejumal, aga saadab üha uusi küpsiseid meie poole teele. Neid on väikeseid - need püüame me kohe kinni - ja suuri, kellest me ei saa vist kunagi võitu. Aga igaühe meist südames, on veel killuke lootust, et mängukoobas saab vabaks. Nii ka minu südames.
Ma pakin asjad kokku, ja asun teele Mochreawi mäe juurde. Mulle antakse kaasa 8 pudelit piima ja lendpiison Mike. Kuid õnnetuseks armastab Mike hirmsasti piima juua. Ja tänu sellele kaosele, ei ole ta piima saanud juba mitu päeva. Sellepärast ei suuda ta kiusatusele vastu panna, ja pätsab mult juba enne teele minekut ühe pudeli ära. Ma ei saa seda talle pahaks panna, kuna teadagi, ei ole lendpiisonid kunagi olnud eriti kannatlikud ja suutnud kiusatusele vastu panna.
esimesena tuleb meil läbida hirmuäratavalt pime džungel. Mike on hirmunud. Tundub nagu oleks ta mulle rohkem koormaks kui abiks. Ta on kohutav argpüks. Aga eks lendpiisonid ju ole sellised. Lõpuks õnnestub mul piimapudeli abil ta džunglisse saada. Siin on kõik nii pime, ja lõhnab imelikult. Iga põõsa, puu või kivi taga võib meid keegi varitseda, et siis meile kallale hüpata. Vaevalt oleme me paar sammu astunud, kui Mike hakkab virisema. " Siin on kõik nii roheline!" kiunub ta. Ma olen muidugi pahane, et mis ta siis tuli kaasa. Ise ta tahtis nii väga minuga tulla, ja nüüd viriseb iga asja peale.
Kuid korraga langeb meile kaela küpsis - tarzanite jõuk. Tahes - tahmata puhken ma naerma. Nad vaatavad mind kohkunult. "Piiks piiks, krõpa krõpa'?" ütleb üks küpsis. Tõlgendatult on see: "Ega tal ometi ussid pole?". Küpsised pagevad puude taha.
Edasi on juba lihtne džungel läbida. Tarzan - küpsised on kõigile edasi kandnud, et ringi liigub üks kole koopakoll, kellele ei tasu lähedale minna.
Kohe kui oleme džunglist läbi läinud, ootab meid ees kuristik. Seal on nähtamatu niit, millest peeame üle minema. Kobame niidi kätte ja hakkame minema. Vähemalt ma arvasin et hakkame minema mööda niiti. Kuid Mike lendab rahulikult teisele poole. Ta on ju lendpiison. Tänu taevale et ta kõrgust ei karda. Kui oleme kuristiku läbinud, tuleb suur kõrb. Mina ja Mike hakkame minema läbi selle lõputu kõrbe. Kui oleme jõudnud selle keskele, vaatame taha, ja näeme, et kõrbe äärt ei ole enam paista, samuti ka meie ees, paremal ja vasakul.
"mul on janu!" hüüab mike, ja hakkab nutma. Joome siis kahe peale ära kolm pudelit. Arvake ära, kes selle kolmanda ära jõi. niisiis on meil järelel veel vaid neli pudelit. Õhtu hakkab saabuma, ja me jääme telkima, arvates et kõrbe äär on kaugel. Kuid ometi on see meist paarisaja meetri kaugusel. pimedas lihtsalt ma ei näe seda.
nii mööduvad kolm päeva. ja ma jõuan Mochreawi mäestiku juurde. kõige kõrgema mäe juures ongi küpsisejumala peidupaik.
Uskumatul kombel murrame me läbi kõik süsteemid ja valvepataljonid. Me jõuame kõige kõrgema torni kõige kaugemasse nurka. Leiame üles ekraanid ja klaviatuurid ja vajutame punast nuppu. Kõik küpsised lendavad puruks. Mängukoobas on päästetud!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!