Firewall 2. osa (2)

eelmises osas:
Pilgutasin silmi. Ja jälle oli metallist laud kadunud ja selle asemel meie oma kodust toodud puust laud ja mitmesugused hõrgutavad toidud. Sõin kiirelt ja läksin siis õue. Seal nägin kedagi minu poole tulemas...



...See oli üks poiss, olin teda enne hetkeks silmanud, kui kolimisautoga sõitsime. Ta tuli kõhklemata otse minu poole. "Julge poiss..." mõtlesin ma.
"Hei, sa kolisid sinna valgesse majja, eksju?" "Jap, mis siis?" Poiss oli minust pikem, kena ja sportlik, ainus viga oli tema juures ta riietusstiil, kas me pole juba liiga vanad, et kanda selliseid koolieeliku-stiilis riideid? "Hea valik, aga..." poiss jäi vait ja vaatas piinlikusega maha. "Me ei räägi sellest..."
"No siiski mitte nii julge poiss..." Mõtlesin ma kahetsusega. "Räägi ikka.. pliis??" Tegin suured vasikasilmad pähe ja vaatasin alt üles tema poole. "No okei, aga mitte mina tule täna õhtul sinna vanasse kuuri." Ta viipas ebamääraselt põllu poole.
Poiss oli kahvatu, võib-olla tuli see valgusest, aga ta nahal oli sinakas kuma. Ma polnud seda varem märganud, aga poisi silmad rääkisid ta enda eest: läbielatud õudused, surm..valu...
Jooksin äkilise hirmusööstu järel kodu poole, jättes poisi imestunult mulle järele vaatama. Ma ei küsinudki ta nime...
Oli viimane aeg uurida läbi aed ja maja. Tegin kartlikult oma toa ukse jälle lahti ja hiilisin nurga taha, kus olin enne õudset vaatepilti näinud... ja see oli sama tühi, kui enne. Olin kindel, et kui siia esimest korda olin tulnud, oli sein kindlasti lähemal olnud. Meetri kaugusel nurgataguse lõpust jooksis mööda seina veidike kõrgem sakiliste äärtega koht.
Kui ma seda kohta puudutasin langes seinalt mõne koha pealt värvi maha ja selle alt tuli välja teistsugune värv.. roosa värv, sama, mis nägemuses oli sintel olnud.
Mul hakkas kõhe, külmavärinad käisid mööda selga. Läksin ema ja isa tuppa. Ja seal see oli jälle.
Toa keskel oli voodi, vana rauast voodi, suursuguste kaunistustega. Voodil oli madrats keskelt lõhki käristatud ja sisu välja tiritud. Voodilinad olid veristeks nutsakuteks kokku keeratud.
Siin seal lebas juuksesalke, just mu ema juuksetoon, leekivpunased, muidugi värvitud, loomulik toon oli emal eestlasele omane kartulikoorepruun.
Mõtlesin, kas üldse kusagil toas saaks rahu nendest kummitavatest nägemustest. Olin juba üsna kindel, et see on lihtsalt kujutlusvõime. Valge värv mu seina peal oli ka alles, ei jälgegi roosast.
"Pilleeee!" hüüdis ema alt "Keegi tuli sinu juurde!"
Tormasin trepist alla ja nägin, et see oli see poiss. "Nii et sinu nimi on siis Pille? Kas tuled, sa tahtsid midagi vist enne teada?" Küsis ta kerge muigega.
Panin kiirustades midagi paremat selga. Valge pluus, lai must vöö peale, liibuvad augulised teksad jalga ja jalanõud... Kuna teadsin, et minu jalg ilmselt ei kasva olin hakanud endale eri värvi ketse valima. Mul oli neid juba üle kümne erineva. Täna õhtul otsustasin musta-valge kasuks, millel on peal värviline vikerkaar.
"Nonoh.. ega me siis peole ei lähe." Ütles poiss mind silmitsedes. Asusime teele. Põllu pealt oli raske minna, ja tuli ettevaatlikult astuda, et mitte vilja liiga maha tallata. Olime juba pool teest käinud, kui kuulsime enda taga vihast hüüatust: "Ku.radi lapsed! No ON teil vaja siin MINU põllu peal tallata?" Pistsime naeres kuuri poole jooksu. Astusime ikka veel itsitades sisse...

Autori kommentaar »