Sõja valu (2)

Aasta 1857 6. august.

" Ei, ära mine! Sa saad surma! Ära mine, jää siia!" kostusid majadest naiste karjed. Vaatasin naabermaja poole. Ka sealt kostus sama karje. Liina rabeles sõdurite käes, et oma mehe Joonase juurde pääseda. Vaatasin seljataha ja nägin oma mehe surnukeha.
" Pidid need taanlased ikka siia tulema!" kirusin neid taga, kuid varsti langesin siiski oma Hendriku surnukeha juurde. Vaatasin lage ja silitasin oma suurt kõhtu. 7. kuud rase ja kannatada sõda? Ei seda ei saanud. Võtsin oma väikese kohvri ja läksin sadamasse. Seal ootas juba soomlaste laev. Läksin peale. Pidin minema oma tädi juurde Soome. Just siis kui hakkasin laevale astuma, kuulsin laevast püssilaske. Mind valdas äkki paanika ja hirm.
" Oh, miks see nii läks?" pärisin mõtetes ja peitsin ennast paari kasti taha. Mõtlesin Hendrikule, ta oleks võinud minna. Äkki oleks ta ellu jäänud? Ta ju lasti maha sest ta ei tahtnud sõtta minna. Just täna kui pidime Soome sõitma, keeras kõik kihva. Nägin taanlaste laeva. Suur sõjalaev viis meie Eesti naised taani vangi, ka vanemas mehed ja lapsed läksid kaasa. Mina õnneks ei saanud laevale minna. Taanis istuksin vangis kuid siin pean ennast ise peitma.. Mh.. Kui nüüd mõelda oleks vist vangis istumine parem. Siis jooksin metsa.. Pistsin metsa poole jooksu, kuna kuulsin laske ja karjeid, kiljatusi ja tundin valu südames. Metsas koperdasin. Keegi krabistas kuskil. Otsustasin varjuda. Siis nägin, kuidas keegi maa seest välja tuli ja küsis sosinal : "Jaanus, sa ?" sain aru, et need on eestlased ja suudavad mind võibolla aidata. Tõusin püsti ja küsisin : "Kas te saaksite mind aidata?" Mees tegi salakavala näo. " Võibolla, et saangi. Krista, tule välja!" August ronis välja kena, pikkade blondide juustega naine. " Kes see on, Toomas?" päris naine hirmunult, nagu oleksin mingisugune vaenlane. " See on naine nagu sa näed. Ta tuli siia abi otsima, kas saame ta enda juurde võtta?" päris mees kahtlevalt. " Kui ta meid aitaks. Näiteks süüa otsida ja teha ning lapsi hoida võib ta ju tulla." ütles naine ja kutsus mu alla. Ronisin sealt august siis hurtsikusse, mis oli maa alla tehtud. Seal oli tegelikult päris hubane, aga kitsas. Perekond oli ka lahke. Tundsin end nagu kodus.

Aasta 1858 4. veebruar

Toomas oli läinud toitu otsima. Meie Kristaga puhusime juttu ja valvasime lapsi. Mu oma laps oli ka sündinud. Oh, kui ilus ta oli! Koputus ülevalt. Krista ronis üles ja umbes 10 minuti pärast pöördus nutetud silmadega tagasi. Pärast seda astus sisse Jaanus.
"Ta on surnud." ütles Jaanus. krista nuttis lakkamatult. Lapsed tegid ka kurvad nöod ette. Ma jooksin oma koiku juurde ja kukkusin sinna nutma. Toomas oli mulle nagu isa.
" Miks see sõda pidi üldse algama? Miks? Juba üle poole aasta on see kesnud ja pole lõppenud! Miks see pidi nii minema!? Mu oma mees juba suri, nüüd ka Toomas." karjusin, kuid Krista hoiatas, et kui ma veel karjun oleme varsti kõik surnud. Nutsin siis vaikselt edasi ja sain aru, et mu nuuksumine teisi segas.
" Miks sa pidid surema? Miks sina pidid surema?" mõtselsin algul Toomasele ja pärast Hendrikule. Siis tuli minu juurde Krista.
" Tead, sa pole meile oma elust midagi rääkinud. Me isegi ei teadnud, et su mees surma sai. Palun räägi sellest, kui saad." ütles Krista hellalt.
" Sündisin Venemaal. Mu vanemad olid selaal seal olnud. Mu ema nimi oli Luule ja isa oli Mart. Kasvasin kuni 5 aastaseks saamiseni Venemaal. Siis tulime tagasi Eestisse. Siin olen püsinud kuni siiani, edasi ei tea kas saan siia jääda. Mu mehe nimi oli Hendrik. Ta oli kingsepp. Mina olin perenaine ja pidasin meie maja üleval. Mu mees lasti maha, sest ta ei nõustunud sõtta minema. See oli samal päeval mil siia sattusin. Samal päeval tahtsin minna ka Soome, aga kui laevale minna tahtsin kuulsin laske. Ronisin kastide taha. Siis jooksin metsa ja kohtusin Toomasega." ma nutsin lakkamatult ja ei suutnud lõpetada. Sellest hakkasid ka Helle ja Kadri nutma.
" Lõpeta nutt! ajad juba lapsed ka nutma." käskis Krista pisaraid pühkides.

Aasta 1858 16. september.
" Oota, ära mine!" karjusin ja jooksin kuhugi. Ma ei teadnud kuhu ma jooksen. Oli pime. Nii pime. Ma kartsin.
" Sa ei pääse kuhugi, kullake." kuulsin tagant mürisevat naeru.
" Liina, ärka üles!" kuulsin Kritat ütlevat ja tundsin teda ennast raputavat.
" Oh, see oli ainult uni!" ohkasin ja tõusin püsti.
" Tule nüüd. Jaanus tuleb kohe lihaga!" käskis Krista ja tõmbas mind kaasa. Jaanus tuligi lihaga. Ta oli käinud jahil ja saanud kätte metssea. Liha oli päris hea, kuigi saime seda väga vähe.
" Sa tead, me peame säästma tulevasteks aegadeks." ütles Krista alati kui vaatasin toitu unistava pilguga. Jah, ma teadsin seda. Mina ja mu kallis Friida. Embasin Friidat ja vaatasin teda õrna pilguga. Minu lapsepõlv oli olnud poole parem kui tema oma. Pole tal mänguasju, ega ka midagi muud. Toitu napib ja ta ema on murelik. Isa pole ka ja.. Miks just tema pidi sündima sellisel ajal? Jätsin Kristiga hüvasti, sama tegin oma lapsega ja läksin. Läksin selleks, et teistel oleks rohkem toitu, mu lapsel ja kõigil teistel. Läksin ja jäingi sinna kuhu tahtsin. Jäin maha lebama kestana, kuid üles taevas hullab mu hing. Mu hing vaatab mu lapse üle ja mu hing saab koos olla Hendtiku hingega. Ma saan olla õnnelik!

Autori kommentaar »