" Elu ei olegi lihtne 3 . "

postitas: KatarRIina - 19.05.2009, 2009-05-19 16:41, loetud: 316x

Aitäh kriitikutele, kes on aidanud mul vigu leida ja parandada.
Loodan, et lugejaid endiselt jätkub.
Ootan teie arvamusi ja kommentaare.
Võite panna ka rohelisi näppe !


Helina .

Eelmises osas :

Kümne minuti pärast istusin Taneli autos koos nelja poisiga. „Kas sa Valka tahad meiega tulla?” küsis Tanel. „Oh, muidugi.”vastasin, sest mul puudus täielik kontroll oma tegude üle.


UUS OSA !

Avasin oma silmad mingis autos, kõik oli nii ähmane. Vaatasin telefoni kella ja see näitas, et kell on hommikul 10.00. Astusin autost välja, ümbruskond oli täiesti võõras. Kortermajast, mille ette auto oli pargitud astus välja mingi noormees. " Noh Getu, sa ka üles saanud."ütles poiss minu poole pöördudes. "Kes sa oled?"küsisin üllatunult. "Tanel." Hmm, Tanel, midagi hakkab koitma vist. Eile oli ju Miku sünna, jaajaajaa. "Tuleb meelde. Miks ma autos magasin ja ega te minuga midagi ei teinud?"küsisin hüsteeriliselt. "Sa jäid magama poole tee peal, me ei hakanud sind üles ajama." Tundsin, kuidas süda uuesti normaalselt lööma hakkas. "Poole tee peal kuhu?" - "lennujaama platsil me ju ei ole", mõtlesin endamisi. " Teel Tartust-Valka."ütles Tanel. Ma tundsin, kuidas üle keha käis kuuma laine ja ma hakkasin värisema. "Me oleme Valgas praegu?" "Jah, me ju elame siin." "Jah, aga mina ei ela, ma elan Tallinnas!" kisasin talle ja hakkasin närviliselt edasi-tagasi käima. "Õu tšikk, rahune maha."ütles Tanel. "Sul on hea öelda, et rahune maha, kuidas ma koju saan, mul on raha ka otsas-bussiga ei saa minna." "Pole minu probleem."lausus poiss, istus autosse ja sõitis ära, jättes mind üksinda sinna seisma.

Helistasin Kätile.
"Hallo."ütles Käti kõnet vastu võttes.
"Kus te olete?"küsisin talt.
"Hakkame kohe koju minema, hetkel oleme Miku juures. Kus sa oled?"
"Mul on väike probleem, ma olen Valgas."
"Misasja?" kisas Käti hääl läbi telefoni.

Vaikus....

"Kuidas sa Valka said?"
"Tulin mingite kuttidega, aga nad elavad siin ja ma ei saa millegagi tagasi."
"Sa tahad, et me sulle järgi tuleme?"
"Väike mõte oli jah."
"Sorri, aga me ei saa, sest Kerli ema arvab, et oleme juba poolel teel, nii et meil ei ole aega."
"Toredad sõbrad olete!"ütlesin talle solvunult ja katkestasin kõne.

Helistasin Mikule.
"Käti just rääkis mulle."ütles poiss telefoni vastu võttes.
"Sa ei saaks siis järgi tulla?"
"Ei, mul sai eile õhtul bensiin otsa."
"Kas sa mulle Kevini numbrit ei saa anda?"
"Mis Kevini?"
"Kevin Saks, ta oli eile sinu sünnal ka."
"Ikka, oota natukene siis."

Sain Kevini teledoninumbri ja ma pean nüüd mõtlema, mida poisile õelda.
Okei, telefon heliseb.

"Hallo."ütles unine poisi hääl.
"Kas Kevin kuuleb?"
"Jah, kes see räägib?"
"Ma olen Getu, kohtusime eile Miku sünnal."
"Aa, sina. Mis mureks?"
"Mul on väike probleem."
"Kurda."
"Mul oleks vaja saada Valgast Tallinnasse, võimalikult ruttu."
"Valgast? Kust sa sinna juba said?"
"Eile tulin mingite kuttidega."

Vaikus..

"Sa bussiga ei saa?"
"Ei, mul pole nii palju raha kaasas, pangakaart on kodus."
"Kui sa mulle pärast bensiini eest raha annad, siis võin viia."
"Olen nõus!"ütlesin rõõmsalt.

Kaks tundi on möödas ja Kevin on kohal. Asusime teele, aga meil juhtus õnnetus. Libe tee oli ja auto sõitis kraavi, vastu posti. Pidime sõitma Viljandisse ja siis viima auto remonti. Kui Kevin oli auto remonditöökotta ära viinud, oli talle öeldud, et enne homset autot kätte ei saa. Ma olin tõsiselt paanikas, mu telefoni aku oli tühjaks saanud ning ma ei saanud ema ja isaga ühendust. Läksime ööseks kohalikku motelli, Kevin maksis selle kinni, sest mul polnud ju raha. Mina magasin voodis, Kevin põrandal. Me rääkisime umbes poole ööni juttu. Ma sain teada, et see blond tibi on tema tüdruk.

Hommikul ärkasin sooja saiakese lõhna peale üles - Kevin oli poes käinud. "Tahad ka saiakest näksida?"küsis ta mult, kui nägi, et ma silmad avasin. "Ikka!"vastasin talle. Sõime kõhud täis ja läksime autotöökotta. Saime auto kätte ja sõitsime Tallinna poole.

Oleme Tallinnas.
Jõudsin koju, Kevin ootas all. Kedagi polnud hetkel kodus, võtsin pangakaardi ja läksin tagasi alla. Meie maja juures oli pangaautomaat. Võtsin raha välja ja andsin Kevinile ning tänasin teda ja ta sõitis minema. Ema ja isa tulid ka just koju, kui olin jõudnud ülesse, enda tuppa

"Gethere, oled sa kodus?"hüüdis ema alt korruselt paanilise häälega. Ema oli ainuke, kes mind nn. täisnimega kutsus. "Jah olen küll."hüüdsin talle vastu, samal ajal ise riideid vahetades. "Palun tule alla." "Kohe tulen!" Tõmbasin pusa peale ja vaatasin, ega ma kusagilt määrdunud ei ole. Sammusin vaikselt trepist alla, ema ootas juba trepimademel. Kui alla välja jõudsin, nägin, et ema nägu oli punane ja ära nutetud. "Kus sa olid?"küsis ema, tema silmadest ja häälest peegeldus mure. " Ma olin ju sünnipäeval, me tulime just koju, auto läks katki eile ja me ööbisime motellis."ütlesin võimalikult kiiresti, et ta ei jõuaks mind katkestada. "Miks sa mulle valetad?"küsis ta vihase häälega. "Aga..." Rohkem ma ei jõudnud öelda, sest ta katkestas mind. "Gethere-Liisa Kask, miks sa valetad mulle? Ma tean, et teised tulid juba eile koju. Sul oli telefon väljas ja sa olid kadunud, mida me sinu arust tundma ja mõtlema pidime isaga?" Ema hakkas nutma. "Me otsisime sind nagu segased, praegu tahtsime just politseisse minna. Mis sul viga on laps?" "Ema, ära lõuga, ma teen mis tahan. Ma olen juba 16 aastane ja sina ei tule mulle ütlema, mida ma teha võin ja mida mitte!" kisasin solvunult.

Emal vajus imestusest suu lahti. "Tore, kui sa ennast nii vanana ja vastutustundlikuna tunned, võid siit ära minna!"



mm, midagi väga põnevat ei toimunud vist
Ainult see, et Getu on nüüd kodutu .
Järgmises osas saate teada, kuhu ta elama läheb ja mis temast edasi saab.

Loodan, et see osa meeldis teile. *

päikest, Helina . ^^





Märksõnad:

järjejutt, järjekas