"Elu ei olegi lihtne."

postitas: KatarRIina - 19.05.2009, 2009-05-19 16:40, loetud: 430x

Üritan uuesti järjekat kirjutada.
Loodan, et lugejaid on ja ma ei kirjuta ainult endale, mitte et mulle seda teha ei meeldiks aga, andke teada, mis sellest arvate ja, kas tasub jätkata ?


Helina .

Ma tundsin, kuidas pisarad voolasid mööda põski alla. Ta muudkui jätkas, teda ei huvitanud, mida ma tunnen. See oli minu elu kõige rõvedam ja õudsam kogemus. Umbes kümne minuti pärast tõmbas ta endal püksid üles ning jättes mind sinna nutma, ta lahkus.

"Nädal aega varem ."


" Me ootame sind all juba, tee ruttu." öeldi mulle telefoni, kui sellele vastasin. Jooksin peegli ette ja vaatasin ennast viimast korda üle. Minu tumedad õlgadeni juuksed olid pandud hobusesabasse, küljetukk hoidis ilusti, aga oli natuke liiga kohev, nagu alati peale pesu. Kõrvas olid helesinised täpp-kõrvarõngad. Meikinud ma ennast eriti ei olnud, ainult natuke ripsetušši ja huuleläiget. Minu helesinised silmad olid nii säravad, et võttis kohe naerma. Seljas ei olnud mul midagi erilist - teksad, pikk topp ja jalas olid minu lemmikud mustad Nike tossud. Võtsin kapist enda teise lemmiku - pruuni jaki ja panin selle peale oma kollasele topile. Kiiruga haarasin telefoni, rahakoti ja igaksjuhuks ka I-Podi. Jooksin trepist alla. " Tsauuu, ma lähen." hüüdsin emale-isale ja lahkusin kodust.

Maja ees ootasid mind Kätlin, Merilin ja Kerli. " Me mõtlesime, et sa jõuad homme." Naljatles Merks. " Okei, lähme siis." vastasin naerdes, kui nägin nende lõbusaid pilke endal. Sammusime neljakesi Käti - Kätlini hüüdnimi - auto juurde. Tema oli meist ainukene täisealine, kellel olid autojuhiload. Ta sai need kätte kaks nädalat tagasi, kui tema 18 sünnipäev oli, nii et oli isegi natuke riskantne tema autosse istuda, aga me kõik usaldasime teda.

Täna pidime sõitma Tallinnast Tartusse, Mihkli juurde. Mihklil oli täna sünnipäev, ta sai 20. Meid oli ka kutsutud, kuigi mina, Merilin ja Kerli olime alles 16. Asusime teele minu maja eest, lubasme talle, et umbes kella kaheksaks oleme kohal.

Tartus

Oleme kohal.
Hüppame ruttu Selverist läbi ja ostame Mikule kingituse - ühe kallimat sorti šampuse ja viski. Poes olid pikad järjekorrad ja seal läks kaua aega - nagu alati. Kümme minutit enne kaheksat olime Miku maja ees. Sammusime vaikselt trepist üles, ta elas viiendal korrusel, nii et oli päris väsitav. Ukse taha jõudes tiristas Kerli kella ja paari sekundi pärast avanes uks - seal oli Miku. Ta kutsus meid sisse, kuhu oli juba kogunenud päris palju rahvast. Soovisime talle kõik õnne ning kallistasime teda. Minu kohustus oli kingitus üle anda. " Aitäh Getu." ütles ta mulle, kui talle kingikoti ulatasin. Getu oli minu hüüdnimi, täispikk nimi on Gethere-Liisa Kask.

Tund aega on mõõdas sellest, kui Miku juurde jõudsime. Korter oli umbselt rahvast täis, ning tundsin, kuidas mul hakkas paha. Läksin vannituppa, seal oli mõnus vaikne ja õhku. Olin mõned minutid seal olnud, kui keegi avas ukse - ust ei saanud lukustada. " Hei ma võtaksin siit klaasikese vett, kui võib. Kööki ei pääse hetkel, seal on mingi kaklus ühe tüdruku pärast. " ütles, vist kõige ilusam poiss, keda ma üldse elus näinud olin. Tal olid tumedad turris juuksed, suured pruunid silmad ja parajalt tõmmu ning tundus ka tugeva kehaehitusega. "Ikka võib, jah." vastasin õrnalt naeratades. Uurisin poissi uudishimulikult, sest temas oli midagi tuttavat. Poiss lasi klaasi vett täis ja lahkus - enne lahkumist vaatas mulle otsa ja muigas.

Olen juba pool tundi vannitoas istunud, tunnen, kuidas uni silmadesse tikub. Ma kuulen, et hääled on vaiksemaks jäänud, seega otsustasin vaatama minna, mis toimub.

Astusin uksest välja, korter oli peaaegu tühi, mõned inimesed panid veel jopesid selga."Kell hakkab kümme saama ja rahvas läheb juba koju ? " mõtlesin endamisi. Nägin poissi, kes ennem vannitoas käis, ta pani endale jalanõusid jalga. " Kuhu kõik lähevad? " küsisin talt vaikselt. " Autodega sõitma, sa ei tule? " küsis ta minult kükkasendist püsti tõustes. " Eks ma ikka tulen jah, ootad sa mind? " küsisin poisilt. " Ikka. " vastas ta mulle. Jooksin ruttu teise tuppa, võtsin voodi pealt enda jaki ja läksin tagasi koridori. Panin tossud jalga ning sel ajal helises minu telefon, see oli Kerli. " Kus sa oled? Kas sa ei tule autodega sõitma? " "Ma kohe tulen, oodake siis mind ka. " ning katkestasin kõne.

Lahkusime Miku korterist koos selle ilusa tõmmu poisiga.



Rohelisi näppe ka siis ^^
Märksõnad:

järjejutt, järjekas