Teema: Järjejutud / Noortejutud

Heart Attack. (0)

Ruum oli vana ja tolmune, kuid kulnud roosiline tapeet ja uhke mööbel viitasid sellele, kui kaunis see kunagi oli. Seintel olid maalid õnnelikutest peredest, vanavanematest koos lastelastega ja mõned üksikud portreed. Jalutasin mööda tuba ringi, vaadates iga üksikasja detailselt, püüdes jõuda selgusele milline inimene võis mu vanaema olla. Märkasin toa nurgas kuldset ornamentidega peeglit, see oli täis kirjutatud eesmärke. Naeratasin õrnalt ning astusin selle ette. Vaatasin oma suuri rohelisi silmi,-väidetavalt olin need pärinud vanaemalt- oma kahvatut nahka ja kõhna keha mida kattis must tavaline kleit. Jalas olid mul tavalised Converse'id. Üksik pisar voolas üle mu põse, kahetsesin, et ei jõudnud oma vanaemaga tutvuda.
Viskasin peotäie mulda ta kirstule- soovin,et oleksime kohtunud, vanaema. Mõne minuti pärast suundusid kõik juba peolaua poole, ma jäin õue. Taevas muutus peagi pilviseks ja tuul tõusis, istusin väikse tiigi ääres pingil ja mõtisklesin. Viimasel ajal oli tohutult palju juhtunud, kas nii jätkubki? Äkki ei juhtugi midagi head enam? "Kas ma segan?" külas järsku seljatagant kellegi hääl, segades mu mõtisklusi. Vastust ootamata istus see kummaline noor mees mu kõrvale. mehel olid blondid juuksed ja hallid silmad, üle põse jooksis pikk arm. Ta käed olid täis tätoveeritud aastaarve, nimesid ning kummalisi kujutisi. Mees vaatas mulle otsa ja lausus: " Ma olen Robin, su vanaema vennapoeg." Tundsin, et ei jaksa vastata, see kõik oli liiga koormav. Toetasin pea selle Robin õlale ning lasin pisaratel voolata.

***
2 kuud hiljem :

Ärkasin metsikult pläriseva kella peale. Ajasin end vastumeelselt voodist püsti ja paterdasin pidžaama väel riidekapini.Võtsin sealt riided ning panin juuksed hobusesabasse, siis läksin kööki ja valasin omale kohvi välja. Kell oli juba liiga palju niiet pidin kiirustama. Tõmbasin mantli peale ja lausa lendasin kodust välja. Ilm oli sombune ja jahe, kuid oli ikkagi suve peatset saabumist tunda.
Kooli jõudes jooksin kohe klassi, olin viimane kes jõudis. Klassi peal levis ohtralt peo kutseid ning kõik lobisesid valjult oma suve plaanidest. Nägin Lindat - oma parimat sõbrannat - teistega rääkimas, tormasin temani ja kallistasin teda kõvasti. Paari kuu jooksul olin näinud teda vaid korra. Linda sinised silmad särasid õnnest ning ta kallistas mind veel tugevamini. " Issand jumal... mul on sulle niiiii palju rääkida," alustas Linda tirides mind meie koha poole. Kohe kui ta oma jutuga peale hakkas kõlas koolikell. Manasime tõsised näod ette ja ladusime õpikud lauale.
Peale tundide lõppu olime kõik väsinud, asusime Lindaga tema poole teele. Olime päeva jooksul emadega kokku leppinud, et jään talle ööseks. Ausalt öeldes, pole ma üldse kindel, kuidas ma seletan talle ära kõik, mis toimub mu elus. Ta on küll mu parim sõbranna, kuid tean, et ta ei mõistaks seda. Ta ei mõistaks, et mu vanaema on surnud ning ma ei jõudnudki teda tundma õppida, mu vanemad lahutavad, mu isa saab endast 20 aastat noorema naisega lapse ja nii edasi. Ma lihtsalt ei oskaks talle seda nii seletada, et talle jõuaks kohale valu, mida tunnen. "Tead mis, ma tean küll, et sa mõtled, kuidas mulle seletada seda, mis sinuga juhtus. Sa ei pea, ma niikuinii ei mõ#!?!#, " ütles Linda nukralt, kuid mõne hetke pärast kattis ta nägu juba jälle naeratus, " igatahes, ma mõtlesin siin, et äkki sul oleks vaja vaheldust? Läheksime näiteks koos suvel laagrisse?" Mu meeleolu aina langes, ma tõesti ei jaksa käia laagrites. Linda, aga ei jätnud mind rahule: "Paluuun, see on nii lahe laager, mille ma leidsin...ausalt ka, lähme minu juurde ja siis ma näitan sulle." Naeratasin talle vastuseks ning meie vaikne jalutuskäik jätkus. Järsku märkasin aga kummaliselt tuttavat inimest pingil istumas. Ma tõesti ei suutnud meenutada, kus ma teda nägin. Olime jõudnud juba Linda majani kui mulle äkitselt meenus....

***

Keda asi rohkem huvitab siis c2rruv.blogspot.com ilmuvad osad tihedamini :)

Ajaa, kellel paremaid nime ideesid siis andke teada ;)

Teavita ebasobivast sissekandest!