Lost Love [8 osa] (3)

Okei, ma ss mõtelsin uue osa juba täna teha :D Igatahes, lugege kindlasti ka RedVampireGirli uuemat järjut, siis saate täpsemalt teada, kes on Lizzie Evans ja Daniel jne.
Ja ma hakkan oma kolliurgu ka lisama pilte tegelastest ja kõigest muust mis jutus esineb.

___________

The Only Sure Thing About Luck Is That, It Will Change.

___________

"Oh…Leon…palun." üritasin teda rääkima panna, kuid ta katkestas. " Ole vait Rozi.". Ohkasin masendunult ning lasin pea norgu.

Kooli ette jõudes nägin seal juba Thomast ja Tiffanyt ning tormasin välja. Suudlesin THomast põsele ja kallistasin Tiffanyt. Leon kõndis meist pahuralt mööda. "Leon, mis juhtus ?" küsis Tiffany murelikult. Haarasin Tiffilt käesti ning raputasin pead näitamaks, et pole vaja küsida. Läksime vaikides sisse, hoidsime Thomasega kätest, kuid saime isegi aru, et see oli vale. Väga vale.

Pidin veel käima enne muusikasse minemist garderoobist läbi. Unustasin oma telefoni jope taskusse. Tormasin kiiresti mööda treppe garderoobi, trügides inimestest mööda ja teenides igasugu sõimusõnu. Garderoobis oli vaikne, ainult mõni üksik oli seal. Sunndusin oma kapi poole ja oma üllatuseks nägin seal uut tüdrukut. Erkpunaste lokkis juustega, kahvatu naha ning tedretähniega. Ta oli minust kindlalt pikem ja ideaalse kehaga. Kui ta pilgu minu poole pööras nägin ta kuldseid silmi. "Lizzie Evans." ütles ta lõbusalt ja sirutas käe välja. Naeratasin. "Rozanna Raven." ütlesin. " Huvitav nimi. Kuule kas sa oskad mulle öelda, kus muusika kalss asub ?" küsis ta mult. Silmitsesin korra ta riietust. Valge pikk Boom! 'i dressipluus, must teksaseelik ja jalas olid suprad. " Ah…eh…tähendab…jah..muusika klass ? Oota mind ära, ma lähen ka sinna." ütlesin kokutades ning piinlikust tundes, et olin niimoodi teda jõllitanud. Võtsin kiiresti oma telefoni ning suundusime klassi.

Klassi jõudes oli õpetaja juba seal ning oli just tundi alustamas. Õpetaja oli hallikate juustega, umbes viiekümne aastane naisterahvas. Ta oli ennast ehetega üleni täis kuhjanud ning oli näha, et ta tahtis näidata kui rikas ta on. Teadsin kohe, et ei hakka selle õpetajaga läbi saama.

Selle päeva jooksul oli Lizzie vist mu elulugu umbes tuhat korda jõudnud kuulata, jõudnud kohtuda Tiffany, Leoni ja Thomasega ning paljude teistega.
Pärast kooli kutsusin ta enda poole, kuid ta keeldus. " Sorri, pean ühest kohast läbi käima." ütles ta nukralt ning jooksis siis minema. Umbes viie minuti pärast helistas ta mulle ja ütles, et on nõus minu juurde tulema. Mu nägu lõi särama, tahtsin teda nii väga oma vanematele tutvustada. Vuristasin talle kiiresti oma aadressi ette ning suundusin kohvikusse, et osta midagi näksimisek.s. Tee peal põrksin Lizzie'ga kokku ning viskasin selle mõtte peast, et minna kohvikusse. Küll kodus midagi on.

Kümne minuti pärast jõudsime miun maja ette. " Oh…vauu…see on nagu nukumaja." ütles Lizzie vaimustunult ning astus väravast sisse. Uksest sisse astudes oli kuulda isa valjut häält köögist. " Mul ei ole seda raha…" ütles ta vihaselt. " Hei paps ?" ütlesin hirmunud häälega ning kõndisin kööki. Seal vaata smulle vastu isa vihast punane nägu ning üks kohutavalt kuum poiss/mees. "Issi, kes see on ?" pärisin vaikselt. Ühtlasi märkasin Lizzie üllatunud nägu. "Eemh…Rozi kallis. Vaata, tema nimi on Daniel…Raven ja kunagi , kui m olin…” rääkis ta tasase häälega. " JÄÄ VAIT ! KÕIK SAI SELGEKS JUBA !" karjusin talle vastu. Lizzie üritas vahepeal küll minema minna, kuid hoidsin teda käest. Ma ei suutnud. Uskumatu, mul on, poolvend. " Rozi, homme koolis näeme. Sul on siin perekonna värgid ja nii." ütles ta lõpuks. Mõistsin, et tal on õigus. Tema järel lahkus ka see ku.radi Daniel. Talle sobis see perekonnanimi lausa oivaliselt.

Olen juba terve õhtu istunud üeval, oma toas, vastu ust. Isa on muga proovinud rääkida, kuid ma totaalselt ingoreerin teda. Tal oli poeg. Ta polnud sellest mulle ega ka tõenäoliselt emale rääkinud.
Kuulsin ukse avanemist ning ema lõbusat häält. Isa ühmas midagi vastuseks, kuid mina marssisin toast välja, otse ema juurde ning laususin: " Emme , kas pole mitte imeline, et mul vend on ? Minuarust on küll. (sarkasm) Äkki me võiksime ta külla kutsuda?" ütlesin tohutult vihaselt ning vajusin talle kaela. Ema vabastas end minu haardest ning vaatas isale küsivalt otsa. " Kallis, räägid sa mulle palun millest ta räägib?" rääkis ema rahulikult. Sain kohe aru, et ta oli paanikas. Isa hakkas rääkima kunagisest armastusest. Issand kui ebaromantiline. Rääkida oma naise ees teisest naisest. Ja siis, kuidas nad koos olid ja nii edasi. Ma arvan, et võite edasi ise ka mõelda.

Valisin Tiffany numbri.

"Hei, Tiff!" ütlesin talle teeseldud õnnelikusega.
"Tsauka." vastas ta mulle samaga.
" Ma sain täna endale kuidagimoodi 20 aastase venna. Onju vinge?" ütlesin irooniliselt ja vajusin voodile pikali.
Vaikus. Vanemad hakkasid karjuma.
" Ma olen su maja ees kohe." ütles Tiffany närviliselt ja lõpetas kõne. Mis ma ilma temata teeksin ?

Autori kommentaar »