Lost Love [7 osa] (5)

If You Love Something , Let It go. If It Comes Back To You , Its Yours Forever , If It Doesn't ,
Then It Was Never Meant To Be.

***


Ukse taga seisis Leon, käes terve Venemaa suurune roosikimp. " Oi appikene ! Leon , sa oled I-M-E-L-I-N-E!" kiljusin täiest kõrist ning toarmasin teda kallistama. Nägin tema taga seismas pahurat kuju, tagumas pisikest kivikest maas. Ossapühadevägi. "Leon ?" ütlesin tigedalt, kuid sisemuses lausa põlesin õnnest. " Ma tõin oma venna kaasa, mõtlesin, et tutvustan sind talle." ütles ta ning pilgutas silma. Sain aru,et ta üritas teha nagu me ei tunneks üksteist. Naeratasin mõrult kui lähenesin Thomasele. " Hei " pomises ta vaikselt ja lõi pilgu uuesti maha. Ootasin nii väga, et ta tuleks minu juurde, kallistaks mind, suudleks, ütleks kui kahju tal on. Seisimine liikumatult, ta oli suvatsenud oma pead tõsta ning nüüd jõllitasime üksteist. Täiesti järsku purskasime naerma ning kallistasime üksteist. " Sa ei tea kui kahju mul on." pobises ta ning suudles mind õrnalt. Minu vana hea Thomas on tagasi, siin, minu juures. Nägin korra Leoni nukrat pilku ja juba ta oligi kadunud. Olin Thomase embuses, roosid käes ning nautisin päikselist ilma. Kuidas see võimalik oli, et minuga nii imeline asi juhtub ? " Kaua Leon sind moosima pidi?" küsisin mõnitades. " Ma ise tahtsin." vastas ta punastades ning tegi mulle õrna põsemusi. Issver kui vapustav ta on.

Istusime Thomasega Rose's Cafes ning jõime limonaadi. Olime rääkinud juba üle kahe tunni kui mu ema mulle helistas. " Rozi kallis, kus sa oled ? Ja mis roosid need siin on?" küsis ta, teeseldes mureliku ema. muidugi see polnud nii, ta ilmselt mõistis keda ma kohanud olin. "Thomas." ütlesin üheainsa sõna ja sellest piisas. Mu ema lõpetas kõne saades aru, et praegu ei tasu mind segada.'
Vahepeal kui vestlusesse tekkisid pausid, mõtlesin, et äkki oli see liiga järsku. Kuid kas polnud see mitte see, mida kõige enam ihkasin. Tundsin, kuidas mu sisemus kohe varsti õnnest lõhkeb. " Muide." ütles Thomas irivtades. " Leon on sinussse kõrvuni armunud." ütles ta. " Aga ta ei saa sind kunagi endale." jätkas ta rääkimist ning seejärel suudles mind kirglikult.
Kuidas ? See ei ole võimalik ! Naersin enda sees.

Thomas saatis mind koju ning seejärel kadus sama kiiresti kui tulnud oli. Astusin uksest sisse, põrgates emaga peaaegu kokku. " Ma nõuan igat detaili." ütles ta rõõmsalt vedades mind diivani juurde. Sellistel hetkedel nagu praegu olin õnnelik, et just tema oli mu ema. Ta on nagu mu parim sõbranna. Jutustasin talle pikalt kuidas ma teda nägin ja mis siis juhtus ja nii edasi. Pärast seda olin sunnitud Tiffanyle helistama ja talle seda samuti rääkima. Võiks lausa öelda, et ta rõõmustas rohkem kui mina. Muidugi ei suutnud ma mainimata jätta, et Thomas ütles, et Leon on minusse armunud. See oli saatuslik viga. Tiffany oli mulle seda korduvalt öelnud, kuid ma polnud uskunud teda. Lobisesime veel pikalt, kuid homm eoli siiski koolipäev ning lõpuks pidime lõpetama.
Kui olin kõne lõpetanud ,ärkasin oma toas asju, mida polnud varem tähelegi pannud. Näiteks oli mu toas suur garderoob, telekas ja arvuti. Veel paar riiulit raamatute jaoks ning tugitool. Heitsin voodile pikali ja mõtlesin iga pisemagi detaili sellest päevast läbi. Küsisin endalt tuhandeid kordi…kuidas see võimalik oli ? Pugesin sooja suleteki alla ning uinusin rahulolevalt.

Hommik oli piinarikas. Vanemad karjusid üksteise peale , äratuskell karjus minu peale , mina karjusin oma väikese õe peale . Kas pole mitte "meelidv" kui sinu juurde tuleb kell seitse hommikul pisike kolmeaastane hädapätaks, kellel on hiiglaslikud sinised silmad, blondid juuksed ja shokolaadine nägu. Ning, kes muudkui karjub : " LOOOSII, mängi minuga.".
"Mona , palun jää vait. Loosi tahab tududa." vastasin talle vihaselt ja keerutasin end teki sisse.
Muidugi võimaldas ta mul magada kõigest viis sekundit ning seejärel pidin tõusma.
Alustasin oma hommikuste protseduuridega.

Astusin oma hiiglasliku garderoobi kuhu oli vahepeal nii mõnigi uus asi sattunud. Paanika. Mul polnud midagi selga panna. Kuidas ma lähen Thomase juurde kui ma kole olen ? Tirisin kapist välja tumesinise liibuva topi, mida kattis õrn sädelus. Ajasin selga ka musta miniseeliku ja panin jalga mustad kontsad. Tegin tavalisest tumedama meigi ning olin 100% kindel, et Thomasele see meeldib. Kodust väljudes viskasin peale ka musta nahktagi.

Astusin maja uksest välja ning nägin seal Leoni autot. Vaeseke, üritas vist tõesti mu südant võita. Muigasin selle mõtte peale ning istusin autosse. Rozi , südamete murdja. "Tsauks" ütlesin tervituseks ja naeratasin. Ta viskas pilgu mu riietele ning siis ühmas vastuseks midagi.
Sõitsime terve tee vaikides, Leon oli ilmselgelt vihane.


Järgmine osa tuleb JÄRGMINE LAUPÄEV !! :D Loodan, et meeldis, kommmigggeee ja kriiitikat ka paluuks.