Lost Love [1-2 osa] (8)

"Ma olen 16! Miks ma pean sinna ratsutamise laagrisse minema ? Ma vihkan hobuseid ! "
Karjusin emale, kes sundis mind minema nädalakas ratsutamise laagrisse, koos mu onutütrega, kes on 10 ja fännab Justin Bieber'it. Saan aru ja, maitsed on erinevad.
" Kallis, ratsutamine on jumalik. Sa hakkad seda armastama. Usu mind. Ma ei saadaks sind laagritesse kui sa TEGELEKSID MILLEGIGA, aga sa istud ainult kodus ja oled arvutis."
rääkis ema manitseva tooniga. See polnud tõsi, ma käisin ka koolis ja pidudel. See ju läheb arvesse.
" Mida iganes, ma lähen üles. Selle IMELISE laagri jaoks ASJU pakkima."
ütlesin vihastades ning trampisin üles. Astusin oma pisikesse, kuid hubasesse tuppa ning lõin ukse pauguga kinni. Seisin täpselt peegli ees. Mulle vaatas sealt vastu blondide laineliste juuste ning mossis näoga tüdruk, pisikese nina ning heleroosade huultega. Muigasin omaette kui meenutasin, et Thomas oli öelnud kui armas ma vihasena olen.
Oh Thomas, miks sa niimoodi ära kaduma pidid ? Ma armastasin sind niinii väga.
Potsatasin voodile istuma ja tirisin selle alt oma punase kohvri välja. Toppisin sinna mõned riided, aluspesu, meigi asjad ja oma kaustiku, kuhu armastan joonistada.

" Rozi, hakkame minema. Buss läheb 40 minuti pärast välja."
hüüdis ema alt korruselt.
Miks ei võiks see kõik halb unenägu olla ?
Komberdasin koos oma kohvriga alla, kus ema mind juba ootas. Nägin, kuidas ta mind silmitses, see ei tähendanud head.
" Selliste riietega tuledki ?" küsis ta ning vaatas mulle suurte silmadega otsa. Mis mul siis jälle viga oli, mul olid jalas õrnalt sädelevad retuusid, valge pikk maika ja nahktagi ning pisikese kontsaga kingad.
"Mis siis on ? Ma käiks lühikeste pükstega ju kui ilma oleks." ütlesin vihaselt ning läksin autosse.

Jõudsime just bussipeatusesse, väljumiseni on tervelt 20 minutit aega, oh häda.
" Rozanna, helista siis vahepeal ja näeme nädala pärast, kallis oled! Musi kalli! " ütles ema sõbralikult ning mul hakkas kahju, et olin nii kuri oled.
Embasin teda õrnalt ja astusin autost välja.
" Tsau!" hüüdsin veel ja jooksin bussi. Buss oli kahekordne, üleni täis umbes minuvanuseid ja natuke nooremaid. Kohe kõige ees istus mu onutütar Julianna. Ignoreerisin ta pilku ning läksin teisele korrusele, kus minu õnnetuseks oli ainult üks vaba koht niiet minu plaan üksi istuda ei läinud läbi. Kõndisin taha, kus nägin istumas ratsariietes punaste juustega tüdrukut.
" Kas see koht on vaba?" küsisin kohani jõudes mõrult. Tüdruk noogutas ning seejärel potsatasin istuma.
"Mis su nimi ? Äkki saame veel toakaaslasteks, siis oleks ikka tore nime ju teada." ütlesin sõbralikult, varjates viha, mis kõigi nende inimeste vastus kasvas.
" Lysbeth, sinu ?" ütles ta rõõmsalt.
" Rozanna, kutsu Roziks." vastasin viisakalt ning sikutasin oma käekotist MP3 'e välja. Panin kõrvaklapid pähe ja valisin laulu ;
" Make Me Wanna Die".

Täpselt 45 minuti pärast jõudsime sihtkohta. Bussist välja astudes vaatas vastu helekollane armas "nukumaja" , suure hooviga, kus oli kaks kiike, tiik , hobused seal samas lähedal ning lõkkeplats. Päike paistis ning ilm oli imeline mitte nagu linnas, kus sadas vihma ja oli külm. Seda suurt platsi ümbritses mets ja üks väike tee, mille kaudu olime tulnud. See nädal ei tulegi võibolla nii hull. Keegi koputas mu õlale, keerasin ümber ning nägin mureliku bussijuhti.
"Preili, on see teie kohver ?" küsis ta viisakalt. Olin vist tõesti unistama jäänud, teised olid juba läinud maja ette.
" Oh…vabandage, ma tänan teid." pomisesin ning võtsin oma kohvri ja jooksin teistele järgi. Nägin paljude pilke minu peale suundumas ning vaatamas mu kingi. Jumal küll, tõelised maakad.

Olime umbes 10 minutit seisnud ning seejärel avanes krigisedes puidust uks. Välja astus ilmselt maja perenaine. Pakun, et ta on umbes kolmekümnene. Tal olid kenad tumedad õlgadeni juuksed, karamelli tooni nahk ning täiuslik naeratus.
" Tere tulemast! Mul on rõõm teid näha !" ütles ta valjul, kuid sõbralikul toonil heleroheline kleit lehvimas.
" Täna me puhkame ning homme alustame ratsatundidega. Ma loodan, et saate ennast ise tubadesse jaotatud. Kui küsimusi pole näeme täpselt kahe tunni pärast söögisaalis." rääkis ta elavalt ning näitas meile teed ülesse. Ronisime treppidest neljandale korrusele. Tubasid oli neli ning nende vahel suur diivani ning telekaga ala. Kui olin lõpetanud vaatamise ,märkasin, et kõik olid juba oma toakaaslased välja valinud ning olin ainukesena üle, uskumatu, isegi mu onutütar oli juba kutsutud. Vaatasin kolmiku poole, kes ootavalt minu poole vaatas.
"Mh…olgu siis." pomisesin vaevukuuldavalt ning sammusin nende poole. Meie tuba asus kõige kaugemal. Toas oli armas kamin ning heleroosa tapeet. Valged kardinad ja suur rõdu. Valisin kõige kaugema voodi ning hakkasin asju lahti pakkima. Panin kapi peale oma valge IPhone'i, roosa MP3'e , kaustiku ning pinali. Lükkasin kohvri voodi alla ja hakkasin joonistama.

Olime vist peaaegu tundaega niimoodi istunud kui üks tüdrukutest püsti tõusis. Tal olid helepruunid hobusesabas juuksed, mustad sellised nohikuprillid (ilmselt niisama ette pandud) ja erkpunane pluus kirjaga " Lets Talk About Me".
"Kuulge, me ei saa ju terve laagri niimoodi vaikida.…" ütles ta, kui katkestasin teda :
" Miks mitte?". Ta saatis mulle kurja pilgu ning jätkas,
" Ma olen Tiffany , olen 16 ja ma jumaldan ratsutamist, tutvustage teie ka ennast." ütles ta rõõmsalt. Tema kõrval oli üks lühike tüdruk, mustade lokkis juuste ning kahvatu nahaga. Tal olid jalas heledad teksad ja tavaline valge T-särk ChupaChupsi logoga.
" Ma olen Chrislyn , 15 aastane ning mulle meeldib samuti ratsutada ja veel meeldib ujuda." rääkis ta vuristades ning müksas käega kolmandat tüdrukut.
" Amh…ma olen Chrislyni vanem õde, Christella, olen 16 ja hobideks on samuti ratsutamine." rääkis ta arglikult ning vaadates oma varbaid. Kõik need kolm vaatasid mulle otsa oodates minu tutvustust. Panin kaustiku kõrvale ja tõusin püsti. Kontsadega olin neist kõigist pikem, kuid arvatavasti kui need ära võtan olen väga lühike nende kõrval.
" Hmh…okei siis, ma olen Rozanna, jumaldan sõpradega koos olemist ja ülekõige vihkan ma laagreid ja ratsutamist." ütlesin ükskõikselt ning potsatasin voodisse istuma.

Pärast tutvustamist helises kelluke ning pidime sööma minema. Söögisaal oli kõrgete akendega, mille ees oli tumerohelised samet kardinad ning mööbel oli toas tumedast puidust ja laes rippus kolm musta lühtrit. Nagu filmides. Seisime järjekorras, olin viimane. Kõik trügisid ja tõukasid ja rääkisid juttu. Olin ainuke vaikiv saalis. Kui kord minuni jõudis avastasin, et söögiks on Caesar'i salat. Krimpsutasin nina, õnneks perenaine ei näinud seda ning võtsin klaasi sidrunivett. Lauda minnes märkasin, et perenaine silmitseb mind. Mul pole kunagi eriti isu niiet ärgu imestagu. Jõin oma vee ära ja lahkusin saalist esimesena. Läksin puidust treppidest alla ning seejärel õue. Õues oli tõeline vaikus, imeline. Läksin istusin kiigele ning libistasin kingad jalast. Libistasin varvastega mööda liiva suvalisi kujundeid ning mõtlesin.
''Huvitav, mida küll Chätryn ütleks kui kuuleks, et mina ratsalaagris olen.Ta peaks mind ilmselt hulluks ja räägiks sellest Chrisle ja Robinile. Ohjah.''
Kell oli alles üks niiet ühtuni oli aega. Panin kingad uuesti jalga ning jalutasin majja.

Tuppa jõudes nägin Tiffanyt rätiku taha varjumas ja kisamas.
" PEAST PÕRUNUD OLED, MA VAHETAN RIIDEID! " karjus ta nagu hull mu peale. Siin on ju ainul tüdrukud niikuinii. Naersin mõttes ta üle ning vabandasin siis.
" Me lähme randa muidu." ütles Christella ning naeratas sõbralikult. Randa? Miks keegi kohe mulle ei rääkinud võimalusest päevitada. Panin bikiinid selga ning peale lühikesed põksid ja valge õlapaeltega topi. Punusin juuksed lohakasse punupatsi ja jäin teisi ootama. Tegelikult, nad tunduvad täitsa toredad. Kogunesime maja ees ning hakkasime koos liikuma. Selgus, et läksime järve äärde. Tee pealt lendas üles tolm, mis pani silmad kipitama. Järve äärde oli umbes 500 meetrit, kuid teel oli palju auke ning kõik oli tolmund. Aga see oli seda väärt, sest rand oli imeline. Valge liiv ning mõnus järv. Läksin puidust sillale ning sättisin mõnusa asendi sisse. Tundsin ,kuidas kuum päike mind soojendab ja umbes sekundi pärast lendasin plärtsatusega vette. Vaatasin sillale, Julianna oli naerust kõveras ning ka teised itsitasid vaikselt. Ujusin vihaselt kaldale ning üritasin riietest võimmalikult palju vett välja saada. Nägin, kuidas teised minu poole liikusid.
" Värdjad!" sisistasin neile otsa vaadates ning rätikut võttes minema kõndisin. Kuulsin, kuidas perenaine ehk Helene nendega riidlema hakkas ja ütles, et see polnud viisakas. Vähemalt polnud need minu toakaaslased.

Joonistasin just ingleid ja deemoneid oma kaustikusse kui teised sisse astusid. Vee loigud järel. Pärast lühikest suplust olin pannud selga neoonroosa liibuva õlapaelteta pluusi ja teksad. Mu juuksed olid siiani märjad, kuid külm enam polnud.
"Kuule, ma tahtsin vabandust paluda selle rannas juhtunu pärast." ütles Tiffany viakselt, teised tagapool innukalt kaasa noogutamas. Nägin, et vabandus ei tulnud südamest ja kuna ma teadsin, et mind oli lükanud see väike Julianna, andestasin neile selle siiski.
" Ah, elan üle, mu onutütar on selline #!?!# lihtsalt." ütlesin rõõmsalt ning kallistasin neid ükshaaval.
" Äkki mängime kaarte ?" küsis keegi, keda ma ei märganud. Kuna kõik noogutasid alustasime kaardi mänguga.

Homikul äratas meid Chrislyni totter äratuskell, mis karjus muudkui " I Love You , I Love You, I Love You…" , olin sellist varemgi näind, kuid siin oli see nagu piin. Kell oli ju alles kuus, kes see nii vara ärgata tahab. Nägin kuidas Chrislyn käega selle kinni virutas ja edasi magas. Paraku ei tulnud mul enam und ning siis otsustasin üles tõusta. Panin jalga beežid kitsad püksid, kreemjasvalge pluusi ning heledad lipsuga madalad kingad. Panin juuksed hobusesabasse ja seejärel tirisin sahtlist oma meigikoti välja. Värvisin ripsmed ja panin natuke huuleläiget. Naeratasin enda peegelpildile ja seejärel hiilisin toast välja. Hommiksöök pidi olema kolme tunni pärast, mul oli mõnusalt aega, et rannast läbi käia. Randa jõudes nägin kwdagi kroolimas üpris kaugel. Muigasin omaette ning istusin sillale, võtsin kingad jalast ning sulpsatasin jalad vette. Vajusin selili ning nautisin tõusvat päikest ja jahedat vett. Nägin, kuidas inimene oli lõpetanud ujumise ning suundus kalda poole. Tegemist oli blondi, päevitanud poisiga. Mind nähes naeratas ta sõbralikult ja lehvitas. " Hommikust, salapärane tüdruk!" ütles poiss muiates ning astus silla juurde. " Mis sind nii vara hommikul siia toob ?" jätkas ta rääkimist. Olin nii vaimustuses tema hallikatest silmadest, et unustasin kõnevõime. " Ee, aam…uni läks ära ja mõtlesin siia tulla kuna eile ei saanud kaua olla siin. Aga sind ?" rääkisin kokutades. Issand kui loll ma olen, ei oska normaalselt rääkidagi. Olin enda peale totaalselt vihane. "Hommikuti on mõnus ujuda." ütles ta lühidalt ning libistas end minu kõrvale istuma. " Sa oled siin kandis uus ? Ma pole sind näinud." rääkis ta mõtlikult. "Mhm…kuidas võtta. Olen siin selles nõmedas laagris." ütlesin mornilt ning põimisin käed ümber jalgade. " Miks siis nõmedas?" päris ta uudishimulikult. " Ma vihkan neid hobuseid." sõnasin otsekoheselt ja vaatasin talle otsa, et näha ta reaktsiooni. "Hmm…raske juhus. Äkki tahad mõni päev meie kanti külla tulla ? Ma olen ise ka laagris, küll aga abiline aga jah, teil on ju laupäeva õhtul mingi disko, sealt saad ju ikka tulema ?"rääkis ta õhinal ning vaatas mulle seejärel otsa, lootes, et ma olen nõus. Muidugi ma olen, sinna diskole ma küll ei lähe. Naersin mõttes. " Muidugi, olen kohal." ütlesin rõõmsalt. Vaatasin oma käekella, 8.55. "ISSAND ! Ma pean minema !" karjatasin ning ütlesin talle kiiresti tsau ja jooksin laagri poole. Kuidas ma nii kaua sain ära olla ?

Majja jõudes olin tohutult väsinud ning hingeldasin kõvasti. Söögisaali jõudsin üheksa läbi, kuid keegi ei pannud seda õnneks tähele. Söögiks oli mustikajogurt või võileib singi ja tomatiga. Pagan küll, ma ei söö ju neid, ma ei saa terve laagri nälgida. Vaatasin mõtlikult söögi poole ning seejärel võtsin lihtsalt paar viilu leiba ja klaasi piima. Istusin Lysbethi kõrvale ning naeratasin talle sõbralikult. " Sa ei söögi midagi ?" küsis ta üllatunult. Ma'i ütle ju, et mulle ei maitse. See oleks nii…ebaviisakas. "Emh…diiet…" pomisesin ning näksisin oma leiba edasi. " Sa oled ju niigi kõhn!" rääkis ta edasi. Purskasin naerma, mina ja kõhn ?! "Eh, noh, aitäh, aga minuarust see pole nii ka noh ma ei söö mustikaid ja võileiba ma ka ei taha." ütlesin vuristades. Ta kergitas korra kulme ning jätkas siis oma jogurti söömist. Lõpetasin jälle esimesena söömise ning lahkusin seejärel. Seekord mitte üksinda. Helene, meie kasvataja ja maja perenaine kõndis mulle järele. " Rosetta, kas kõik on korras ?" küsis ta murelikult. Ta oli juba eilsest mul silma peal hoidnud. " Ei, miks peaks ?" küsisin teeseldud muretusega. " Sa ei seltsi üldse teistega, sa ei söö üldse ja oled üldse kuidagi vaiksem." rääkis ta nukralt. Kehitasin õlgu nagu ei teaks, mis toimub. Muidugi teadsin, ma EI tahtnud siin olla. " Ei, ärge muretsege. Kõik on korras, oma toakaaslastega saan väga hästi läbi. Ja pealegi praegu on alles teine päev ning ma pole eriti seltskondlik ja ma söön kodus ka vähe." ütlesin talle silma vaadates ning seejärel manasin näole naeratuse. Ta nägu läks natuke rõõmsamaks, kuid mitte rõõmsaks. Keerasin selja ning hakkasin trepist üles minema. Kahekõmne minuti pärast pidi hakkama esimene ratsatund, platsil.

Kui olime lõpuks neljakesi jälle toas -kõigil peale minu ratsariided seljas- istusime vaikides vooditel." Kuulge, mis värk selle diskoga ?"küsisin huvitatult, keegi polnud mulle sellest rääkinud. " Ahja, laupäeval kell 20.00 on meil disko." ütles Chrislyn vaimustusega. Teised olid samuti elevil sellest. " Kas sealt peab osa võtma ?" küsisin jällegi. Teised vaatasid korra üksteisele otsa ja seejärel hakkas Christella rääkima: " Jah, kõik peavad kohal olema, Helenele ei meeldi kui keegi toas istub.". Mul polekski plaanis ju toas olla. "Miks sa küsid ?" küsis Tiffany kahtlustavalt. "Ei, ma niisama." kokutasin, teadsin, et nad kahtlustavad juba. " Lähme nüüd õue." pomisesin ning jalutasin toast välja.

Platsile jõudes olid juba peaaegu kõik kohal, Tiffany ja õed tulid minu järel kohe. Selgus, et sõidame neljas vahetuses: Samm , Traav/Galopp , Traav/Galopp. Vaatasin neid suuri loomi õudusega. Nägin Helenet siia minupoole tulemas. See ei saa midagi toredat tähendada. " Rosetta, kas sa oleksid nii hea ja sõidaksid teises vahetuses ? Selgus, et Julianna ei julge traavi sõita ja meil pole enam sammu vahetuses kohti." rääkis ta anuvalt. Julianna, ükskord ma sulle teen! Kuna ma tõesti ei tahtnud teda kurvastada sõnasin : "Muidugi!". Istusin pinkidele ning jäin seda vehtust vaatama. Tundus nagu poleks minutitki möödunud kui oli kord teise vahetuse käes. Ronisin hobuse selga, Helene sättis jalused õigeks ning õpetas, kuidas mida teha. Värisesin silmnähtavalt. Mõne aja pärast - kui Helene oli mulle selgeks teind, kuidas traavi minna ja galoppi ja kuidas ennast hoida- läksime traavi. See oli imeline ja galopp veelgi parem. Ma tõesti ei tahtnud seda endale tunnistada, kuid nautisin trenni sajaga.

Kohe pärast vahetust tormasin tuppa, sest meenus, et pidin helistama. " ROZI !" hüüdis keegi tagantjärgi mulle. Seisatasin järsult ning keerasin ringi. Lysbeth jõudis hingeldades minuni, ta oli minuga samas vahetuses. " Kas sa oled varem ratsutanud?" küsis ta. " Õõh…ei, ma vihkasin hobuseid varem." ütlesin, võpatasin oma mineviku kasutuse peale. Kas see tähendas, et nad meeldisid mulle…nüüd ? " Sul tuli nii hästi välja ! Päriselt ka!" ütles Lysbethi õhinal. Liikusime koos jutustades tuppa. Neljandal korrusel läksid meie teed lahku.
Avasin vaikselt valge ukse ning sisenesin meie tuppa.Aeg lendas ikka imekiiresti. Võtsin oma telefoni kapilt ja märkasin, et mul oli 20 vastamatta kõnet. Kõik Cätult (Chätrynilt). Valisin ta numbri ning helistasin. Telefon kutsus ainult paar korda kui ta juba vastas. " Roz, kus sa oled?!" kuulsin ta sahisevat paanilist häält. " Oh…Cätu, unustasin öelda, ma olen ratsutamise laagris." rääkisin tavalisel toonil, et varjata oma ärevust. " KUS SA OLED ?! RATSUTAMISE LAAGRIS ?! ROZ, SA VIHKAD HOBUSEID !" karjus ta mu peale, vihaselt. Mis tal viga on ? Lõpetasin kõne. Ma ei viitsinud ta karjumist kuulata. Ta on koguaeg vihane.

Lõunasöök oli tohutult maitsev. Pärast seda tuli tunniajane puhkus. Lesisin parajasti oma voodil ning kuulasin laulu "Happy Ending". Järsku tiris Tiffany mult kõraklapid peast ja istus mu voodile. Ka teised oli oma vooditele istukile tõusnud, et näha, mida Tiffany nüüd rääkima hakkab. "Mis sul siis laupäeval plaanis on ?" küsis ta salakavalalt. Oigasin vaevukuuldavalt.
"Tiff, usu mind, mitte midagi." ütlesin rahulikult. " Kust sa teada said, et disko tuleb?" jätkas ta pärimist. Oh jumal küll. Mulle ütles seda üks super kena poiss rannast, kes kutsus mind juhuslikult nende laagri peole. "Ma ei mäleta, kuulsin kuskilt, mis siis ?" rääkisin süütut nägu tehes. " Räägi välja, Rosi. Meil tuleb disko alati üllatusena. Kunagi ei öelda seda kõvasti välja. Niiet kust sa seda teada said ?" jätkas küsitlemist Christella. Nagu väiksed tited, tõesti. Keda huvitab kust ma tean. " Pealegi, kus sa hommikul olid ?" küsis Chrislyn irivitades. Ku*rat. " Oh, hea küll. Ma läksin kell 6 hommikul randa kui see opakas äratuskell tööle hakkas. Seal ma kohtasin ühte inimest, kes kutsus mind oma peole, mis ma oleks pidanud ütlema ? Oi…ei ma olen enda igavas laagris." rääkisin ärritunult ja vahtisin neile kõigile ükshaaval otsa. Tiffany vaatas mind korra veel hävitava pilguga ning tõusis siis püsti. "Hea küll!" turtsus ta ning läks Christella juurde.

Puhkus oli läbi ning hakkasime matkaks valmistuma. Matk toimus ka neljas vahtuses. Üks vahetus hobustel, teised ratastel järgi. Panin juuksed punupatsi ja pakkisin koti. Olin esimesena õues. Kõndisin hobuste juurde.Uskumatu, kuidas üks ainus päev, võib inimesi muuta. Hobune kellega ma ennem sõitsin, kutsutakse Miamiks. Ta on šokolaadipruun ja musta lakaga, kõige noorem neist hobustest. Kuulsin samme, keerasin ennast järsult ümber ning nägin Helenet.
" Esimest korda puutud hobustega kokku ?" küsis ta kohe. Noogutasin. " Sul tuli täna väga hästi välja." rääkis ta edasi. Naeratasin. " Meil on siin lähedal veel üks laager, seal on küll enamasti poisid, aga täna me peaksime nendega matkal kokku saama. Mängime võibolla võrkpalli ?" rääkis ta rõõmsalt. Võrkpall ? Ma jumaldan seda. " See oleks imeline." pomissesin vaikselt ja vaatasin Helenele otsa. Ta naeratas ning kutsus vahepeal välja tulnud lapsi appi hobuseid valmis panema. Läksin tõin toast ruttu oma kiivri, helkurvesti ja kuurist ratta.

Esimene vahtus just lõppes. Ma olen nii elevil. Ronisin hobuse selga ning kutsusin Helene appi jaluseid panema, ma pole ikka nende sättimisele pihta saand. Alguses tegime kiiret sammu ja siis läksime traavile ja seal edasi kiirele galoppile. See oli imeline tunne, kuidas juuksed tuules lehvisid ja samal ajal oled hobuse seljas ja ümberringi on mets. Järsku, aga peatusime väga järsult. Oleksin äärepealt üle hobuse pea lennanud. Kallutasin end küljele ning nägin Lysbethi maas. Jäin hobuse selga nagu teised, sest muidu nad jalutaksid lihtsalt minema. Nägime juba teisi rattaga lähenemas ning hüüdsime Helenet. Ta tuli kiirustades siia. " Mis juhtus?" küsis ta panniliselt. "Tegime galoppi, Lysbeth oli kõige ees ja järsku ta lendas lihtsalt alla." hakkas Tiffany rääkima. Helene kükitas Lysbethi juurde, ta oli teadvusetu. " Ma jään Lysbethiga siia, kutsun kiirabi, teie minge edasi, Tiffany teab teed." õpetas Helene karmilt. Ilma pikema vaidlemiseta hakkasime edasi liikuma. Liikusime pik#!?!# paiga poole kergelt traavides, kuna kardeti kukuta ja tuju oli tõsiselt nukker.

Jõudsime armsa lagendikuni, kus kõrval oli suur järv ning poiste kamp kisamas, mängisid jalgpalli. Tüüpilised poisid. Tegime viimased meetrid galoppis ja seejärel peatusime pisikese võsa juures. Tegime hobustel ekopli valmis ja võtsime sadulad maha. Kõik tormasid kohe riietuskabiinide poole, et riided bikiinideks vahetada. Keegi polnud nii tark, et panna bikiinid riiete alla,nagu mina. Oh seda lollikarja küll. Pea kohe märkasin seda "salapärast" poissi rannast minupoole sammumas. "Hei, tüdruk rannast !" hõikas ta mind. Jooksin talle bikiinides vastu. "Teretere!" ütlesin muiates. "Ma olen Rozanna, muide. Kutsu Roziks." tutvustasin talle ennast teeseldud viisakusega. " Väga meeldiv, Rozi, ma olen Christian, kutsu Chrisiks." ütles ta naerdes. "Tule, ma tutvustan teisi sulle." kutsus ta ja hakka smin kättpidi kaasa vedama. Jõudsime päris järvkaldani, kus teised praegu pikutasid. "Nii, Rozi saa tuttavaks: Toby…". Toby oli õpris sarnane Chrisile, kuid tumepruunide juuste ning sinistesilmadega. " Siis see seal on Robert, tema kõrval on Kyle, siis on seal veel Tyler, Edward ja Carl. Ning minuga koos on veel abiline Thomas." rääkis ta rõõmsalt käega edasi tagasi vehkides. Vaatasin otsa Thomase nimlisele poisile. Tundsin, kuidas hing jäi kinni ning ma oma klaasistunud silmadega seda poissi jõllitasin. Ta oli täpselt selline nagu kaks aastat tagasi. Helepruunid juuksed, tukk, mida ta alatasa kõrvale loobib (Nagu Justin Bieber), päevitunud nahk ning tumerohelised silmad. Astusin paar sammu tahapoole. "Me juba tunneme üksteist." ütles ta külmalt, minule tundmatul toonil. "Thomas…Thomas…" pomisesin mitte kuuldavalt. See ei saanud ju võimalik olla. TA OLI TAGASI! Issand kui rõõmus ma olen, tundsin kuidas suunurgad muudkui kerkisid. " Sa oled tõesti siin !" ütlesin peaaegu karjudes. Tahtsin teda kallistada, kuid nägin, kuidas ta juba paar sammu taha astus, näol tõrges ilme. Chris ilmselt märkas tema vastuolu ning juhatas mind edasi.

Peale pikka tuvustamist nii tüdrukute kui poiste vahel mängisime võrkpalli, ujusime, sõime,jõime ja hakkasime siis uuesti hobuseid sättima. Olin saanud mitu märkust, et unistan liiga palju. Thomas hoidis must võimalikult kaugele, ta ei tea kui palju haiget see tegi. Olin teda kaks pikka aastat oodanud. Ta kadus nii järsku. Kuidas ta võis nii teha mulle. Võitlesin terve aja pisaratega, ta isegi ei rääkinud minuga..

ma üritasin midagi kirjutada, edaspidi üritan tõesti teha mõtkemad osad jne. See siiski algus ju. Kommige kindlasti, ootan ka kriitikat.

Aitäh Katale, kes mu totakaid kirjavigu parandas ning aitas ka teistes asjades :):)

Autori kommentaar »