Bad Luck # 5 (4)

õndisime natuke maad edasi kui jnägime juba säravalt valgustatud karuselle ning kuulsime inimeste kiljumist. Naeratasin elevusest ning hakkasin kotist raha otsima. Martin vaatas korra mu tegevust ning pilgutas imestunult silmi. " Oled kindel et sul raha on vaja ?" küsis ta naerdes ning võttis taskust oma rahakoti ja vehkis sellega minu ees. Kehistasin õlgu ning järgnesin talle. Ta maksis pileti putkas ära ning suundusime lõbustusparkki. " Lähme õnneloosi juurde ?" küsis Martin. Noogutasin pead ning võtsin talt käest kinni, et mitte ära eksida suure rahvamassi sees. Liikusime rutaka sammuga õnneloosi majakese juurde, kus polnud õnneks järjekorda. " Mis ma tegema pean ?" küsisin ehmunult vaadates nööre mis rippusid laest alla. "Tõmba ühte nööri ja sealt saad auhinna." ütles Martin naerdes. Tõmbasin tagumisest nöörist ning sain omale 2 piletit Prantsusmaa kuulsamasse veeparkki. Kiljatasin. Ma polnud kunagi käinud veepargis. " Las ma proovin ka siis." ütles Martin ning tõmbas nöörist. Ta sai ühe pisikese roosi kujulise karbi, mida ta ei avanud. " Mis seal sees on ?" pärisin uudishimulikult. " Küll kungi teada saad." muigas ta ning suundusime edasi hobustega karuselli poole.
Ärkasin hommikul üles värske ning rõõmsana. Meenutasin eilset õhtut ning seda pisikest karbikest. Panin selga musta pluusi hõbedaste nööpidega ning musta seeliku. Kammisin juuksed ära ning keksisin alla korrusele. " Hommikust !" hüüatasin köögis kõigile. Või noh pigem endale. Köögis polnud kedagi, ainult roosa märkmepaber laual, mille peal oli kirjas: " Võileivad on külmkapis ning kohvi oskad ise teha. Tuleme alles homme Markiga ning Martin jääb vist oma sõprade juurde. Hayden.".
Manasin ette mossis näo ning võtsin külmikust oma juustu võileivad. Istusin laua äärde ning hakkasin sööma. Mis ma siis täna niimoodi üksinda teen? Lähen ilmselt raamatukokku.
Võtsin kapist mantli ning kontsad ja väljusin uksest. Keerasin ukse lukku ja torkasin võtme oma väiksesse käekotti. Hakkasin kõndima lähima raamatukogu poole. Lumi kriuksus vastikult mu jalgade all ning külm tuul tungis mantli alt sisse. Ohkasin ning vandusin enda ette, et talv nii külm on. Järsku põrkasin kellegile vastu. " Vabandust." pobisesin ning hakkasin edasi minema kui see keegim u käest haaras. " Laura?" küsis tuttav hääl. ANDREW ! " Andrew sina ? Tõesti ?" küsisin üllatavalt rõõmsalt. Kallistasin teda tugevalt ning vaatasin talle otsa. "Mis sa siin teed? Sa elad Pariisis ? Martin mainis, et oled inglane." ütlesin üllatunult. Martini nime peale ta nägu tõsines. " Laura, ma ELAN siin juba lapsest saati. Mu suguvõsas pole ühtegi inglast. " ütles ta kulmu kortsutades. Selle peale tundsin kuidas mu põsed õhetama lõid. " Oi…vabandust." pobisesin ning viskasin pilgu oma kontsakingadele. " Pole midagi ! Kas sa juba tead, kus koolis sa käima hakkad? " küsis ta ning viipas mind käega endaga kaasa kõndima. " Oh…ei tea. Loodan, et enda vanas koolis, see polegi ju siit väga kaugel. " ütlesiin nukralt. " Haha, Hayden'iga ühes majas elades sa tavalisse riigikooli küll ei lähe. " ütles Andrew ning purskas naerma. Sain ta peale selle üle vihaseks. Tirisin kotist oma telefoni välja ning valisin Haydeni numbri. Telefon kutsus paar korda kui juba Hayden vastas. " Jah kullake ?" küsis ta. " Hayden ! Kuhu kooli ma lähen ?" küsisin vihaselt. " Ah…kullake…me mõtlesime Markiga, et sa võiksid minna tüdrukute erakooli." ütles ta rõõmsalt. MIDA ? Ohei ma kuulsin valesti niikuinii. Lõpetasin kõne. " No tule taevas appi ! ERAKOOL ? TÜDRUKUTE ERAKOOL ?" karjusin paaniliselt. " Oh Andrew kuhu perekonda ma sattunud olen ?" küsisin nukralt ning pea ta õlale toetades. " Perekonda, kes tahab su elu põrguks teha, tean omast koguemusest. Pea vastu." ütles ta ning kõndis minema. Omast kogemusest ? Millest ta rääkis ?

Autori kommentaar »