Tõeline Sõprus I (6)

Ma tean tüdrukut, kes on mulle nagu õde. See tüdruk armastab rebaseid ning on otsinud juba kaua raamatut, kus räägitaks neist. Siis tuligi mul mõte teha jutt rebastest, proovin olla erinev, ma ei taha krijutada teismeliste tavalisest elust, libahuntidest,vampiiridest ega haljadest. Ma loodan südamest, et teile meeldib mu järjejutt, sest ma tõesti üritan teha midagi HUVITAVAT.

Kui teile ei meeldi siis palun ärge hakake sõimama, et see on niii mõtetu ja blablabla. Ootan kommentaare ja pastakaid ;D
____________

"Eksju nad on armsad ?" küsisin vaikselt Kellylt. " Nad on lihtsalt rebased. " sõnas ta ükskõikselt. Kuidas ta aru ei saanud. Rebased on pool minu elu. Silitasin üht väikest vaskpunakat rebast. " Kas hakkame minema, ma külmun juba ?! Homme on ju ikkagi koolipäev ja matemaatika kontrolltöö" vingus Kelly värisedes. Ma tõesti ei mõistnud teda vahest. Saatsin talle vihase pilgu ning ütlesin uhkelt ja ükskõikselt: " Eks sa mine siis ! " ja keerasin talle selja. Kelly on olnud mu parim sõbranna juba 8 aastat, ehk esimesest klassist peale. Me solvume tihti, kuid lepime kiiresti, me oleme nagu õed. Silitasin rebast ise istudes niiskel maapinnal. Varakevad oli käes. Lilled õitsesid, kõik oli roheline ning kena. Pikk ja pime talv oli läbi ning oli tulemas suvi. Ohkasin vaikselt kui nägin Kellyt lahkumas ning samal ajal pobisemas enda ette midagi. Ilmselt ta laulis. Järsku jõudis ka mulle kohale, et homme on ju ikkagi kontrolltöö ja ma tõesti ei taha selles läbi kukkuda. Vaatasin korra veel kastanpruunide silmadega rebast ning tõusin püsti.

"SEE ON JU VÕIMATU!" karjusin üle terve maja. Matemaatika pole kunagi mulle istunud. " Beatrice rahu, sa ei saagi sellest aru kui sa ei ole rahulik." ütles ema õpetlikult. Õppisin matemaatikat koos oma emaga, kes oskab seda suurepäraselt, kuid oskab ka mind imehästi närvi ajada. " Ma olen terve see aeg olnud rahulik, aga SEE teema on lihtsalt VÕIMATU,p ealegi kellele on seda vaja ?" ütlesin vihaselt ning vajusin tumedast puidust toolil kössi. Vaatasin lootvalt emale otsa üriades aru saada, mida ta mõtleb, kuida ta nägu oli emotsioonitu. " Ma jätan su nüüd omaette." ütles ema toolilt tõustes. Ohkasin. Avasin oma vihiku ning hakkasin ülesandeid kõva häälega endale ette lugema. Vihik oli täis joonistatud pildikesi, mis kirjeldasid mu tuju või ülesannet. Lappasin lootsusetult vihiku lehti ning virutasin mõne aja pärast selle vihaselt põrandale.

Prantsatasin voodile ning avasin oma mererohelise läpaka. Logisin msni sisse ning hakkasin Kellyyga rääkima.

Beatrice,, SEE ON VÕIMATU ! says: Hei, kas sa said t'äna vihasek.s mu peale ?
Kelly, ootan laupäeva. says: Ei loomulikult mitte, ütleksin ju seda sulle siis.

Teadsin, et ta oli vihane millegi pärast mu peale.

Beatrice,, SEE ON VÕIMATU! says: …

Beatrice is offline.

Lõin läpaka plaksuga kinni ning vaatasin kella. Pool üksteist juba, lähen parem magama. Kõndisin laisalt vannituppa, et pesta hambad ja kammida juuksed.

Lamasin liikumatult voodis ning mõtlesin järgmisele päevale. Olin tohutult mures kontrolltöö pärast. Võtsin maast raaamtu "Printsess Mia" ja hakkasin lugema.

Hommikul ärgates märkasin raamatut lesimas oma parema käe all ning tema kortsus lehti. Tõusin istukile ning sirutasin ennast ning siis koperdasin voodist välja.Vaatasin ennaast peeglist. Olin nagu täiesti tavaline tüdruk hello kitty pidzaaama , kuldse ja pruuni segu juuste, helepruunide silmade ja kahavatu nahaga. Avasin riidekapi ukse ning võtsin välja hallid pikad retuusid, hall valge triibulise pluusi ja helehalli pika kampsuni. Panin riidesse ja kekslesin alla korrusele, et süüa ära oma hommikusöök, mida ema mulle iga hommik valmistab. #!?!#o ja võileib.
Istusin vana puidust laua taha ning hakkasin sööma, lahkusin tavaliselt kodust kõige hiljem.

JÄTKUB

Tean, et see os apolnud põnev, aga see on põhimõõteliselt sessiejuhatus, luban,et edaspidi läheb põnevamaks.

Pühhid siis minu kallile õele, kes totaalselt armastab rebaseid ! Loodan,et sa loed seda.

Autori kommentaar »