Pain.Betrayal.Sadness <Kolmas Osa> (4)

Tund lõppes, terve tund räägiti Scarlettiga tema eelmisest koolist ja blablabla. Peale tundi trampisin koridori oma sõprade juurde ning nägin seal juba Liz'i ja ka üllataval kombel Scarlett'i. Hmm...kuidas tema küll teadis, kes need populaarsed siin koolis on ? Õõõh..ma nõuan selgitust. Marssisin sinna ning tirisin Liz'i teisele poole koridori ja hakkasin temaga rääkima, väga vihane pilk näos. "Mida teeb TEMA siin, meie juures ?" küsisin vihaselt ise Liz'i vastu seina surudes. "Rozikene kullakene, sulle tulevad näkku kortsud niimoodi" vältis Liz küsimust. "LIZANNA, mind tõesti EI HUVITA, kas mu näkku tulevad kortsud või ei, aga ma olen nõus kõige jaoks, aga see SCARLETT peab siit KADUMA!!!KOHE!" karjusin, kuid siiski nii vaikselt, et teised ei kuuleks. Nägin Liz'i punastamas ja põrandale vaatamas. Heitsin pilgu korraks teistele ning koheselt oleksin peaaegu minestanud. SCARLETT,see paganama MCSUMMER hoidis minu poisilt KÄEST kinni. Tõin kuuldavale lämbuva hää#!?!#use ning pöörasin pilgu tagasi Liz'ile. " SU EGO ON SUUREM KUI SA ISE ! Scarlett on tõsiselt tore. Sa lihtsalt oled kohutavalt kade tema peale, sest kõik vaatavad tema ilu, mitte sinu BLONDEERITUD juukseid ja MEIGITUD nägu. Ma ei tea, miks ma olen sinu parim sõbranna, oih või õigemini teenja?! Õüh..sa võid olla kuulus, aga lahe sa pole. " karjus Liz vastu. Mind tabas üllatus, üle pika aja ei suutnud ma midagi kohe vastu öelda. "A-a-a-aga, Liz ?" kokutasin. "Me oleme olnud bestid juba lapsest saati, 14 aastat umbes, sul pole kunagi minu vastu midagi olnud" sõnasin ta peale ärritudes. " Rozanna, asi on selles, et ma pole sulle kunagi julgenud midagi öelda. Sa oled minust alati parem olnud, alati on sul ilusamad riided,ehted,kingad, KÕIK. Ja sa ei austa seda isegi. Sa naudid seda kui kõik sind jumaldavad, aga nad ei jumalda sind enam kauaks, usu mind. " sõnas Liz vihaselt, sain kohe aru, et ta kavatses lõpetada selle vestluse ning minna teiste juurde tagasi ja teha nägu, et on tema elu parim päev, kuid siiski, peatasin teda. "Liz, aga mälestused " küsisin huvitatult. "Mis mälestused" küsis Liz vastu vägagi segaduses oleval moel. " Mälestused, meil on ju ühised mälestused, sul ei ole võimalik neid unustada nagu mind. Need jäävad ALATISEKS ! " sõnasin endale kindlaks jäävalt. Liz oli kohkunud ning vaatas mulle otse silma, kuid siis raputas enda pead ja sõnas: "Hüvasti, Roz ! " ning seejärel kõndist ta koolist välja. Jäin talle järele vaatama, kuid mitte kauaks.

Kõndisin sööklasse ning sinna jõudes seisin jäjekorda. Olin peast tühi. Ma ei osanud midagi mäelda,teha, mitte midagi. Tundsin ennast nagu robot, kes ei tunne midagi, ei mõtle, ei tee. Võtsin oma söögi ning kõndisin lauda. OLIN siiski veel koolis väga populaarne, kuulusin endiselt kisakoori. Midagi erilist polnud ju muutunud. Peale selle, et ma olin Liz'iga ESIMEST korda elus tülis. Kinnitasin ndale, et tülid sõprade vahel on täiesti normaalsed. Kuid kas ikka olid ? Mul oli liiga palju küsimusi, kuid vastuseid polnudki. Ajasin ennast ilmselt rohkem segadussse. Suunasin oma pilgu toidule. Kapsahautis. Vastik. Läksin viisin toidu ära ning suundusin garderoobi poole.

Kõndisin kodu poole, kelldusin autojuhist. Mu jalad valutasid pikast kõndimisest ja värisesin külmast.
Mõne aja pärast olin juba kodus. Vanemad olid veel tööl, ÕNNEKS. Läksin kohe enda tuppa ning avasin garderoobi, kuid ei jõudnud veel midagi teha kui telefon helises. " Ja, ma kuulen" sõnasin veidikene väriseva häälega. " Tsau Liz, kuule mul on sulle uudiseid.....

Niisiis...pühhid lähevad Laurale ja jälle Lizzile.