Sõprus on kui portselan kuju ;* (5)

Ma pole ammu midagi kirjutanud, ehk võin olla roostes. See lugu pole mõeldud pastakas olles, vaid eile õhtul. Ketrasin seda juttu aina läbi ja läbi, kuni tuli mõte see kirja panna. Lugege kindlasti pärast autorikommentaari. Pühendus on minu kõikidele sõpradele, eriti Nellule. Et siis, nautige ; )

__________________________________________________


Ma olin kunagi petlikust õnnest pimestatud, mu ümber olid kolm parimat sõpra. Me olime justkui sõprade ruut. Me polnud klassi popimad vms, aga me olime rahul sellega, kes olime. Ma ei oleks kunagi arvanud, et meid võib nii sulgkergelt lahutada. Ma arvasin, et meie nelja sõprus kestab igavesti.



Olin õnnelik, mu sõbrad olid õnnelikud. See õndsus kestis vähe aega. Esimesena otsustas üks meist minna otsida uusi sõpru. Ta ei leidnud neid, me olime ainsad, kes teda mõistsid. Ta sai sellest aru liiga hilja, selleks ajaks olime me juba temast eemale kasvanud kahjuks.

Ta hakkas meie juures aega veetma, kui nägi võimalust paremate sekka saada lahkus ta meie juurest. Nii ta tembeldas kahe koha vahel. Lõpuks polnud me enam sellega nõus ja enam ta meie juurde ei ilmunud.

Järgmisena lahkus meie kolme seast veel üks paremate sõprade otsingule, tema tahtis saada klassi ees olijate sekka. Tema sai aru, et ta ei leia sealt endale parimat sõpra. Ta sai lihtsalt sõpru, aga meie juurde jäi ta vaid pooleldi.

Nii olin jäänud vaid mina ja vaid üks parimatest. Meie saime aga lahutamatuteks. Läbi killustunud hinge ja südame saime aru, kui sarnased oleme. Nüüdseks oleme me lahutamatud. Ja keegi ei muuda seda.








Autori kommentaar »