ˇˇ Armastus Esimesest Naeratusest ♥ ( 2. # ) (7)

Ma kirjutasin ka kunagi enda lõbuks jutte, aga keegi ei raatsinud isegi kommentaari teha. See oli ühele kommenteerijale eelmises osas.



Sooviks :

2. Pastakat
3. Head kommentaari.







Ma tean kolme asja :

1. Ma olen hingeni armunud Aleksandrisse.
2. Ainus põhjus, miks ma kooli ootan alati on Aleksander.
3. Varem sakkis söögivahetund, nüüd ruulib. Ma näen alati Aleksit siis.



Panin kodus asjad kokku, tormasin uksest välja. Ma ei viitsinud kodus süüa, pidin kooli puhvetis sööma - mida ma vihkan. Puhvetis polnud järjekorda, nii et sain kohe tellida. Ostsingi mingi rõveda omelti ja mahla. Sõin ära ja kiirustasin klassi poole. Tavaline hommik minu jaoks, vähemalt.
Kui klassi uksele jõudsin nägin, et mu nõme pinginaaber on klassis. Lauri, minu koolis nimelt on poiss - tüdruk istumine. See sakib sajaga, aga õpetaja seda ei tea. Mis teha, tüüp teeb minult kõik maha. Aga eks mul on mõni normaalne inimene ka klassis. Camill Evanson, minu BFF.




" Kohtadele ! " karjus õpetaja otse mulle kõrva, miks alati kõik õpetajad mulle kõrva karjuvad ?
" Täna on matemaatika kontrolltöö, neli lehte ! " Pööritasin selle peale silmi ja siis tuli tagasi mu mõtetesse Aleksander. Kui ma tööd hakkasin tegema, siis muust ma ei mõelnudki. Viisin töö ära umbes poole tunni pärast, endaga tõreldes. Paari päeva pärast sain teada KT ( kontrolltöö ) tulemused. Olin saanud 3 + . " No pers.se " pomisesin tõredalt omaette.



Pärast kolmandat tundi saime söögivahetunnis õue minna. Umbes minuti pärast küsis Camill mu käest : " Uuuu, miks sul silmad kinni pigistatud on ? " ja naeris sellepeale. Alles nüüd sain aru, et see kolmandik seisis umbes kolme meetri kaugusel müürile najatades ning naeratades. Naeratasin piinlikult vastu sekundi ja istusin siis müüri peale. Hakkasin seal üht kummipaela punuma, et mõtteid mujale viia. Mõtted lihtsalt ei läinud...