Karm tõde elus ( 7. ) (3)

Eelnevalt :

Seal oli mingi tunnel, seina sees. Mõtlesin, et olen hulluks läinud.
Jälle oli tüüp kadunud, nii umbes viis minutit. Selle ajaga jõudsin oma koti koopast üles otsida ja välja joosta, seekord ei tohtinud midagi valesti minna, mul olid riided, moon ja muudki. Hakkasingi otse joones jooksma.
Selja tagant kuulsin veel mingeid laske ja kiunumist.

Järgneb :

Jooksin läbi metsa täiest jõust, kriimustasin oksdega näo üleni veriseks, ise kummitas mind nüüd kaks küsimust : " Kus Vici on ? " ja : " Mis tundmatuga juhtus ? " Nüüd olin jõudnud juba linna, nägin mingit kodutute kampa, seal oli ka üks naine, hämmastavalt tuttav, aga mõistus surus selle mõtte alla, ma ei tunne mitte ühtegi kodutut.
Jooksin ruttu poodi, mul oli külm ja ma olin hitmul, aga miks ?
Paugud jäid ju seljataha ja võltspere ei paistnud kuskil ? !
Kuid kõige rohkem kummitas mind : SÜÜMEKAS, süümekas tundmatu tüübi pärast, kes mulle ausalt öeldes natuke meeldis. Nii kaua kui ma oma mõtetes poes seisin, pandi pood kinni.

Märkasin seda alles poole tunni pärast sulgemist. Hakkasin riideid virna kuhjama, et magamisaset teha ja endale ka soojad riided leida - leidsingi ja lubasin endale, et maksan need kunagi kinni .
Järgmisel hommikul, kui ma ärkasin ei olnud veel kedagi poes, vedas mul, mõtlesin. Aga nüüd mida ma teen ???
Valisin korralikult riided välja ja läksin tööd otsima...

Umbes poole kuuga oligi töökoht olemas ja mu elu oli kõikide arvates nagu iga inimese elu, minu jaoks polnud see nii. Esimese kuu sain rahulikult keskendudes tööd teha, 5. nädalal hakkasid mu mõtted vaikselt tundmatule rändama. Läksin iga nädalaga aina hajameelsemaks ja õhtuti kodus ei jäänud ma kell kaks öösel ka magama ! Ühel ööl ...




Kuidas meeldib, jätkan seda sarja ilmselt :)

Autori kommentaar »