Karm tõde elus ( 5. ) (3)

Hunt tuli aeglaselt mu poole, ma panin silmad kinni ja siis korraks piilusin : hunt oli mu selga võtnud ja hakkas tema ( tundmatu päästija ) puu poole sörkima, olime puu kõrval ja poiss seisis minu kõrval.
Ta oli imestunud, natuke pahase ja kurbuslikku näoga, ta võttis mu sülle ja taris sisse ning pani voodi peale ...

Läheb edasi :

Lamasin seal voodis masenduses nagu alati. Ta tõi mulle söögi voodi peale, söök maitses super hästi, ainult välimus oli veider. Ma ei tea miks, aga minu jaoks oli kõik selle poisi juures veider .
Sõin ära, kuulsin ulgumist ja püssipauke. Ja tundmatu oli nagu tina tuhka kadunud, mulle oli kõik selge nagu seebivesi.
( seebivesi ei ole läbinähtav - järelikult ei saanud Dorothea millestki aru )
Järsku seisis poiss mu kõrval ja hoidis mind liikumatus asendis, nii kõvasti, et ma ei saanud liigutadagi. Mul tekkis hirm, mis toimub oli mu esimene mõte.
Seni oli olnud poiss täiesti inimese moodi - ainult " liiga " sõnaosav ja nüüd .. oli ta nagu, ma ei oskagi seletada. Nagu lihast ja luust kivi.
Ta oli täiesti kangestunud ja mina vaatasin kuidas vaikselt punased triibud mu käte üle võimust võtsid, mõtlesin : " No aitäh kivim ! ".
Tundus nagu ta oleks seda kuulnud mu mõtetest ja lasi mind hetkeks lahti, ta oli nii kiiresti tagasi, et ma ei jõudnud isegi minema jooksmis plaani välja mõelda.
Vaatasin sinna poole kus ta oli hetkeks olnud ...





Kas meeldib ? Jätkan ?

Autori kommentaar »