Karm tõde elus ( 4. ) (3)

Eelmise osa lõpp :

Tunneli lõpus oli täissuuruses uks, sealt sisse minnes avanes imeilus ja hubane tuba. Ta näitas mulle magamisaseme ette ja istus mu kõrvale. Olin jube unine ja väga uimane, enne uinumist kuulsin veel tema viimast lauset :
" Ma tean ... "


Jätkub :

Hommikul - arvan, et päikesetõusul ärkasin üles, kuigi kuidas ikka maa all olevas koopas päikest näha ?? Olin masendunud Vici kaotusest ja petmistest. Siis laskusin tagasi reaalsusesse ja hakkasin ümbrust uurima.
Sain aru, et koobas oli lihtsalt mugavalt ja elamiskõlblikult kujundatud.
Järsku tundsin sõõrmetesse tungivat lõhna ja hakkasin lõhna poole liikuma.
Liikusin ja liikusin, aga --- siis kukkusin, ma ei tea kuhu ja kuidas. Igatahes oli mul tunne nagu oleksin kivi mis kukub kaljult alla. Langesin tuimalt tühjusesse. Kuulsin ülevalt sisse kukkumise augu juures kedagi ütlevat :
" Ta on tõesti väga omapärane loodusõnnetus ! "

Lõpuks maandusingi madratsile, nägin seal õõnuses ka valgust. Ma olin nimelt puu kõige alumiste juurte juures. Hakkasin valguse poole liikuma ja jõudsingi metsa, alateadvus ilmselt teadis, et kodu asub metsast läänes. Hakkasingi liikuma, värisedes üleni. Mul olid mingid linasest riided ja paljad varbad ...

Lõpuks krambistus kogu mu keha, mõtlesin : " Ma olen ikka üks hädahunnik küll ! " Siis laskusin värisedes lumehange ja nägin hunti.
Hirm valdas mind ja tahtsin minema joosta, aga krambid ei lasknud.


Hunt tuli aeglaselt mu poole, mina panin silmad kinni ja siis korraks piilusin : hunt oli mu selga võtnud ja hakkas tema ( tundmatu päästija ) puu poole sörkima, olime puu kõrval ja poiss seisis minu kõrval.
Ta oli imestunud, natuke pahase ja kurbuslikku näoga, ta võttis mu sülle ja taris sisse ning pani voodi peale ...

Kas jätkan või läheb juba igavaks ?

Autori kommentaar »