Life in mystically! 2. osa (6)

Eelmises osas: Plaanisime veel, et läheme Alexiga homme randa, sest kuigi oli alles juuni algus, oli õhk juba umbes 30 kraadi......

Kui me minu kodu juurde jõudsime, mõtles Alex minu juurde ööseks tulla. Kuna minu ja tema ema teadsid, et me oleme parimad sõbrannad, siis lubasid nad seda alati.

Käisime korra Alexi juurest läbi, et ta saaks enda asjad võtta ja kui tagasi minu kodus olime, vahetasin oma kleidi valged sukad ja kollased täistaldkontsad retuuside, seeliku, ja ühee mugava topi vastu. Jalga ei pannud ma midagi. Olin paljajalu.

Vaatasime minu toas voodi peal telekat. Keegi polnud veel kodus. Äkki kuulsime kuidas minu toa uks pauguga kinni läks. Rahustasime end sellega, et oli tuuletõmme, kuid kõik aknad tundusid kinni olevat. Ütlesin Alexile "Püsi siin voodi peal. Ma lähen teen ukse lahti." Läksin ukse juurde ja vajutasin lingi alla, aga uks enam lahti ei tulnud.

Siis nägime, kuidas mu arvuti justkui iseenesest sisse lülitus. Seekord ütles Alex mulle, et ma ootaksin voodi peal, kuni ta arvuti välja lülitab. Aga nagu uks ei läinud enam lahti, ei lülitunud arvuti enam välja. Alex tuli voodi peale tagasi.

Vaatasin oma seinakella. See seisis. Mõtlesime, et see on lihtsalt seisma jäänud ja vaatasime minu telefoni kella. Ka see seisis, nagu ka minu käekell ja Alexi telefoni kell. Aeg oli nagu seisma jäänud, aga meie saime ju liigutada ja kõike teha.
Vaatasime aknast välja. Paar inimest kes tänaval mööda kõndisid, olid nagu kivikujud. Linnud puude otsas ei liigutanud sulgegi. Terve maailm oleks nagu seisma jäänud kuigi meie ju liigutasime. Pugesime Alexiga suurest hirmust teki alla. Äkki tundsime, kuidas me hakkasime justkui sügavamale voodi põhja vajuma.

Vajusime nii umbes 10 minutit kuni jõudsime ühte pikka klaasist koridori. Värisesime ühtaegu nii hirmust, kui imestusest. Alex sosistas mulle "Pole midagi sellist varem näinud!" vastasin "Nagu mina oleksin. Kas lähme edasi?" Alex noogutas, sest kuigi me mõlemad kartsime täiega ei olnud mõtet sinna niisama passima ja koridori imetlema jääda. Kõndisime vaikides, kuni jõudsime ühte suurde ruumi. Ruum oli üleni metallist ja laes olid mõned luugid. Vaatasime ruumis ringi, kuni ruumi uks kinni läks.

Metallist seina peale laskus kardin ja selle peale näitas pilti nagu kinos vms. Äkki kuulsime häält "Tere tulemast spiooniosakonda!" Vaatasime Alexiga üksteisele küsivalt otsa. "Nagu mida asja?" sosistasin. Alex oli vait. Muidugi ei olnud tema see kes pidi minu küsimusele vastust teadma. Hääl jätkas "Mina olen proffessor Engim! Täna öösel, plaanib üks linna suurimaid röövlijõuke pangast varastada. Kuna poli.tseiülemal, on täna sünnipäev ja enamus poli.tseinike on peol ei saa nemad sellega tegeleda. Sellepärast teie siin oletegi."

Olin väiksena alati unistanud spioon olla, aga nüüd 16 aastaselt, pean linna ühte suurimat röövlijõuku takistama pangast varastamast koos oma parima sõbranna, Alexiga? Ma ei suutnud seda uskuda. Küsisin vaikselt kuid nii, et Alex ja ilmselt ka see proffessor Engim kuulsid "Nagu, et mina koos Alexiga hakkame spioonideks?" Ilmselt oli see mõttetu küsimus, sest mulle ei vastatud ja teadsin tegelikult ise ka vastust. Siis ilmus suurele kardinale video, kuidas me neid takistama peaksime. Siis avananes üks uks, kus oli ruum kahe musta spioonikostüümiga. Tõmbasime need endale selga.

Siis läksime sinna suurde saali kus, ennem olime tagasi. Seal olid metallist luugid lahti läinud ja sealt tulid välja mingid imerobotid, mis andsid meile sobiva varustuse. Varustuse proovisime ka korraks peale ja siis võtsime spiooniasjad ära ja panime jälle tavariided. Võtsime varustuse ja spioonikostüümi kaasa kui mingi teener meid tagasi saatis...

Autori kommentaar »