Black rose. # Part one. (6)

Proloog;
Ja-jah, aias on roosid. Punased, roosad, kollased, MUSTAD..?
Seda ma ei teadnud, enne kui leidsingi musta roosi. See leid oli hämmastav.
-
Part one.

"Parem ära kauaks jää. Varsti saavad pannkoogid valmis!" hüüdis mu tädi Endle. Ma torisesin midagi vastu ja sammusin siis tema aeda. Hoidsin enda peos kõvasti tuhkjashalli fotokat, et teha tädi aias kasvavatest lilledest pilti. Eriti läksid mulle peale roosid. Kõndisin roosipõõsaste juurde ja ma hingasin sügavalt sisse ning ma tundsin magusat roosilõhna. Vaatasin musta roosi üllatunult ja tõmbasin roosi välja. Silmitsesin teda. Okkad torkisid mu kätt valusalt ja ma sulgesin korraks silmad..
"Tere..," ütles keegi. Võpatasin ja avasin oma silmad. Mõtlesin korraks midagi ja vaatasin, kust see hääl tuleb. See hääl tuli roosipõõsaste lähedal. Ja seejärel nägin ma ühte noormeest, kes oli teiselpool aeda.
"Tere..?" kostis mu arglik hääl.
"Sulle meeldivad roosid?" küsis poiss. Ma neelatasin.
"Jah.. Kuidas sa teadsid?" uurisin ma.
"Enne ütlen ma sulle oma nime - mina olen Jack. Ja kas sinul on ka nimi?" lausus ta. Ta kissitas oma silmi ja tema näole ilmus lihtne (aga õrn) muie.
"Muidugi, et on - Mary," vastasin ma. Ta noogutas. "Aga lähme tagasi rooside juurde..," jätkasin ma.
"Ah jaa, õigus-õigus. Ma olen sind näinud siin pidevalt. Sa käid siin iga suvi. Tähendab, sa külastad iga suvi oma tädi Endlat. Ja sa käid harilikult aias roose imetlemas ja neid omakorda pildistamas," rääkis Jack. Ma neelatasin.
"Et sa siis jälgid mind ja mu tädi? Kuidas sa mu tädi nime tead?" kostis mu vaikne hääl. Üllatav, et ta üldse mind kuulis.
"Mm, ma ei oska öelda, kas see on jälgimine.. Aga muidu ma vaatlen küll sind ja su tädi.. Miks ma ei peaks su tädi nime teadma? Ta on üks kõige lahkem naisterahvas meie linnaosas. Või siis külas," teatas ta.
"Nojah. Sul võib õigus olla..," sõnasin ma. Ta naeratas ja küsis: "Kas sa minuga lähemalt ei tahaks tutvuda?"
"Eeee-eee...," kogelesin ma. "Ma pole väga avalik inimene, kes tutvub iga ühega," jutustasin ma.
"Aga turtsuda sa oskad oma tädiga," avaldas ta siis oma arvamust.
"Pole üldse sinu asi!" podisesin ma vastu. Ta kuulis seda kindlasti.
"No, näed! Mul oli õigus..," ütles ta ja naeratas. Kummalisel kombel ajas ta mind ka naerma. Naeratasin kergelt. "Sul on kena naeratus," ütles ta.
"Tänan. Ega sinu omal ka viga pole..," ütlesin ma. Ja siis hüüdis mu tädi kiledal häälel: "Mary, tule sööma!"
"Vabandust, ma pean minema," punastasin ma kogeledes.
"Nagu ma näen.. Head isu!" ütles ta.
"Jah. Aitäh. Kunagi jätkame oma vestlust," ütlesin ma kiirelt ja jooksin minema. Istusin laua taha ja hakkasin pannkooke sööma. Selles poisis oli midagi imelist. Ta hakkas mulle meeldima. Oma viisakuse ja kavaluse (?) pärast..

*
Jätkan?
Üks lihtne armastusjutt..

Autori kommentaar »