Triinuke suures koopas. (2)

Jooksin läbi lume. Kus ma küll olen ?!? ütlesin endale.
Küll see lumi alles tuiskas mulle näkka. Tuli tee peal vastu üks kollike kes aitas mind . Ta andis mulle teki ja juhatas koopasse. Kui me olime koopasse jõudnud ,tundsin ennast soojana. Tõsiselt soe oli. Terve koobas oli kolle täis. Lambid põlesid. Kõik mängisid erinevaid mänge, see oli võimas.
Mulle anti uued riided kuna vanad olid väga märjad ja katkised. Sain palju uusi sõppru koopast. Koopa pealik oli Hash . Ma käisin ka korra tema juures ära. Ta oli tõeliselt lahe. Kõik kollid jumaldasid teda.
See koobas oli nagu suur linn keset küngast.
Õhtu jõudis kätte aitas kooparobot minul voodit leida ,kus saaks magada.
Nii pehme voodi nagu ma ei teagi ,nagu sulg nohh.
Hommik jõudis kätte . Ma ärkasin ja vaatasin et ohh õudust ma olen väiksemaks jäänud. Appikene karjusin endamisi.
Kooparobot tuli mu juurde ja küsis: Mis sinuga juhtus kullake??
Appikene mma olen väiksemaks jäänud, vastasin mina.
Kooparobot ütles et koopas jäävad kollid igapäev väiksemaks . Nad ei kasva vaid kahanevad.
Kui nad on 10 cm pikk siis lihtsalt enam nad ei kahane.
Ma rahunesin ja ütlesin ,et ma nüüd pean minema ja et väga tore oli siin olla.Jätsin kõigiga hüvasti ja lubasin et tulen kunagi neid jälle vaatama.
Siis jooksin koopast välja.
Ja näe imet ma olin jälle nii pikk kui ennem. Ilm oli ka paremaks läinud.Jooksin läbi rada koju ja kirjutasin selle enda märkmikusse ülesse ,et teada alati kus see suur koobas paikneb.