Teema: Luule / Vabavärsiline

Piin. (0)

Istun üksinda ...
võiks ju minna ...
Kuid kuhu ?
Pole kedagi , ainult mina.
Ümber suur valge lina...
mis paistab läbi ...
samuti ka sina.
Ma olen siin , nuga käes.
Mõtlen , miks küll? , nüüd sa siis näed.
Su armastus oli kõik mida vajasin ,
kuid siis sa lajatasid ja lahti lasid.
Ma näeksin nagu videot , oma silme ees.
Lapsepõlv , valu ja armastus.. kõik selle sees.
Võtan noa korralikult kätte ...
Mõtlen kas seda teha , või mitte ?
Veel üks piin ja läinud ma siit...
Kõik see mis oli , oli liig.
Ma tõstan noa , kõrgemale ...
Mõtlen veel kord.. sulle.. su sõnadele..
Kuid kõik see oli vale!
Tegin ühe torke , piinrikas ja rohke...
see valu on nii hea...
Võrreldes sellega mida sina tegid... laiali otsas pea.
Seda taastada ei saa.. ilmapeal.
Tunnen kuidas veri voolab...
mu südant see koormab..
Kõik see oli ju sinu pärast ...
Enam ei taha sind... närust.
Liiga hilja on mind tagasi saada...
Tegid mind maatasa...
Nüüd ma tirin sind endaga kaasa...
Põrgu.. Kus sinu koht.
Seal varitseb sind tohutult suur oht...
Mitte kunagi enam tagasi tulla...
Kõik su elu mattub mulda.
Nüüd üks veel tõmme ...
Mööda sõrme ...
kuni randmeni ...
halvatuseni.
Silmad kaovaksid nagu tuulde...
Kuid siis tuli mul meelde..
Kuidas ema ütles mulle..
'' Elu läheb edasi , isegi kui keegi sulle haiget teind . ''
Mida ma nüüd teinud olen?
Miks ma kohe selle peale ei tulnud..
nüüd ma ju suren.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!