Teema: Järjejutud / Armastus

Koormustega südamed. 1.osa. (1)

Kui Ann veel väike oli , elas ta oma ema ja isaga.
Umbes kui ta oli 5 aastane , ta ema jättis nad isaga kahekesi.
Seda ei unustanud ega andestanud ta kunagi.
Paar aastat edasi , juhtus õnnetus ja ta isa jäi invaliidiks .
Ta pidi endaga hakkama saama ja isa eest hooIitsema.
Sellest see jutt tulebki.


Oli aasta 2002.
Ann oli 5 aastane.


Ema : nonii! ja nii see siis jäebki? jah!? Mul sinust ja su lollustest kõrini Joosep!Kord sa juba valetasid ja tegid seda jälle ,
arva mida? ma kah valetasin! Valetasin , et armastan sind , valetasin et oled mulle kallis!Nüüd on kõik! me lahutame!
Isa : Ma ei valetanud , kallis! jää! palun!
ema : e . e. e . Mida sa varjata proovid? , tahad süütukest mängida? eks vaat... ma ei andesta ... said oma teise võimaluse .. aga ei kasutanud seda!
Isa : See on üks suur arusaamatus , palun , las ma selgitan!
ema : Kõik on juba piisavalt arusaadav... ma lähen. Vaata ise kuidas sa hakkama saad!
*Veab kohvrid uksest vihaga välja ja lööb põmmides ukse kinni*

*isa nutab*

Isa : ära muretse Ann... kõik saab korda. ma luban.

Isa lahkus toast... magamistuppa .
Ann jäi alla.Ta võttis oma lemmiku kutsumänguasja ja rääkis sellega.

Ann : kõik on läbi tommy. kõik on läbi...

Ta võttis kutsu sülle ja kallistas teda kõvasti , sõnades.

Ann : Palun , ära sina jäta mind kunagi , luba mulle seda!

Ann hakkas nutma , ta ei suutnud leppida mõttega , et ta ema oli läinud. Ta isegi ei teadnud mis õigemini juhtus.
Aga ta sai aru. 5 aastasele oli see suur kaotus , alles aasta tagasi oli kõik korras ja naeru täis.. nüüd on silmad vesised ja
enesetapmised jõus.
Järgmised 10 aastat , Ann ei olnud ikka unustanud seda lahkumist . Nad olid isaga üle 4 korra kolinud. Annile aitas.
15.aastasele käib kõik see üle jõu , kuid kuidagi tuli ju elada. Koolis läks Annil normaalselt , mõnikord ikka paar kahte tuli , aga mis teha.
Ta kodu oli koolist jube kaugel , igapäev pidi 5 peatust läbi sõitma ja veel 500 meetrit juurde käima .
Ühel õhtul , kui ta koolist koju jõudis oli isa talle kirja jätnud. peal oli kirjas :

'' Kallis Ann , läksin kohtumisele , tagasi tulles käin veel poest läbi. Võin hilja peale jääda. Kalli kalli! Isa. ''

Ann mõtles natukene... Kuid siis läks telekat vaatama.Istus mõnusalt diivanile , võttis puldi kätte ja hakkas klõpsima.
*klõps klõps klõps klõps*

Ann : NU MIDA ON!? MITTE MIDAGI HEAD EI TULE! VAJAN ACTIONIT JA KOHE!!! *karjudes* .

Siis aga helises telefon.

Ann : Perekond Light kuuleb , kuidas aidata saan?
*no number* : Meil on teade teie isast , on teie isa nimi Joosep Light?
Ann : jah on , kellega ma räägin?
*no number* : Teie isa on kriitilises seisundis haiglas , juhtus arusaamatus uue direktori ja teie isa vahel ,
Direktori sõnul oli teie isa teda rünnanud , kui too ütles midagi arusaamatut . Asi oli nii hulluks läinud , et
Direktor oli talle kurikaga vastu alaselga löönud , närvi. 5/4 , et teie isa jääb halvatuks alakehast.
Kas teil on võimalik haiglasse tulla , ja rohkem informaatsiooni poIitseile anda ?
Ann : *kokutades* j...jah...ikka...
*no number* : palat 75. Jääme ootama.
Ann : ai..aitähh .. teile.

*kõne lõpp*

Ann oli šokis , ega jaksanudki püsti seista . Ta nägu oli tuhm ja valge nagu lumi . Ta silmad täitusid pisaratega , tal polnud mitte mingit expressioni
näol... Ta lihtsalt ei suutnud seda uskuda.Ta tasapisi tõusis püsti , luges isa jäetud kirja...ja lihtsalt...nuttis.See oli tema jaoks liialt.
Ta võttis oma jope , saapad ja jalgratta ning läks haiglasse .
Ta jooksis mööda treppe otsides palatit 75. Pisarad silmas ta otsis hüsteeriliselt.Lõpuks leidis , ta avas ukse ja see mis sealt avanes oli
õudne. Ta jooksis oma isa voodi juurde nuttes , öeldes et armastab teda.

Ann : ma armastan sind isa , anna andeks! *nuttes hüsteeriliselt*
Isa : *ohkas*

Ta isa oli valudes , ega suutnud midagi öelda .

Teavita ebasobivast sissekandest!