Ohtlik lennuõnnetus, vol 3. (20)

Eelmises osas:
''Nii-nii. Olemegi kohal.'' hüüdis bussijuht kõigile. Mina mõtlesin: ''Lõpuks ometi!'' Suur seltskond hakkas kohe sagima, et ruttu bussist välja saada.

Kõik olid nüüd riides, ja trügisid nii kuis jaksasid. ''Matilda, kobi eest!'' nähvas mulle Maritte. ''Mis sul viga on?'' küsisin kulme kortsutades. ''Ei midagi. Kao eest, saa aru ometi!'' karjus ta mulle.
Ma ei teinud temast enam välja, istusin oma tooli peale ja vaatasin aknast välja. Jah, me olimegi Tallinna Lennujaamas. Suur ja uhke maja, palju lennukeid. Mu silmad lõid särama. Päike paistis õues väga sätendavalt ja ültse kogu Tallinna loodus oli väga kena.
''Kuule. Matilda, sa ei tule või?'' küsis Gerli rõõmsalt. ''Tulen-tulen. Lihtsalt jäin loodust vahtima.'' ütlesin ja naersin enda üle. Läksime bussist välja. Õues oli väga soe. Ütleme, et +4 kraadi. ''Õues on väga kena, eksju Gerli.'' sõnasin ja naeratasin armsalt. ''On küll jah. Tule nüüd muidu me jääme teistest maha.'' Lõpuks jõudsimegi sinna suurde majja. Igalpool sagisid inimesed. Kõik olid nii rõõmsad, naeratasid, naersid. Mõni oli isegi tusase näoga, aga mis sellest.
''Kuulge kõik! Ma lähen ostan piletid ära. Oodake umbes 15 minutit.'' ütles ema meile. Me istusime perekonna ja sugulastega suurele-suurele toolile, mis asus meie kõrval. Kõik hakkasid enda jutte ajama. Mina tahtsin oma parimale sõbrannale helistada. Tema nimi oli Caroline ja ta oli väga rõõmsameelne tüdruk. Valisin tema numbri ja hakkasin helistama. ''Jaa?'' kostus Caroline armas hääl. ''Tsau, mina siin. Matilda.'' vastasin rõõmsalt vastu. ''Aaajah. Tsau. Kuidas siis reis ka läheb?'' küsis ta naerdes. ''Me oleme alles lennujaamas. Ema ostab pileteid ja meie peale ootama, kuigi ei viitsi eriti.'' vastasin.

Jätkub.